Menüü

Kiire kaalulangetus on tervisele kahjulik

 Puu- ja köögiviljadel on toidusedelis kaalukas roll. Foto: Peep Ainsoo                           
Tihti näeme pealkirju nagu kaota superdieediga nädalas viis kilo või kehakaalu tõusus on süüdi suhkruga kohv. Mõne olulise toitaine söögisedelist välja jätmine või keha näljutamine tekitab tulevikus terviseprobleeme.  

Olgu see veregrupi dieet, taimetoitlus, kaalujälgimise programm või suhkrut vältiv dieet - ekstreemne söömine toob tulevikus kindlasti välja teisi tervisehädasid. Aastakümneid biokeemikuna töötanud Mihkel Zilmeri sõnul on normaalne kaalu langetuse rütm kaks kilo kuus. "Selline langetus ei tekita tervisele probleeme ka tulevikus," rääkis professor Vikerraadio saates "Huvitaja". Teisalt rõhutas Zilmer aga inimese vaba valikut: kui oled täiskasvanud inimene, kel lapsed saadud, ei saa kedagi keelata dieetide ja söömisharjumiste muutmist katsetada.

Küll soovitas Zilmer tähele panna inimest, kes kiitleb kiire 15-kilose kaalulangusega ja temaga uuesti aastate pärast rääkida. Ta on kindel, et sel inimesel tekivad terviseprobleemid. Kaalulangetus annab korraks tugeva positiivse emotsiooni, aga pikas vaates kahjustab see tervist. "Enamasti ei saada aru, et dieet on tervist rikkuv, sest kahju väljendub alles mitme aasta pärast." Zilmer meenutab, et kui USA-s vaadati kaalujälgijate projektis osalenuid ja kellest suur osa oli selle lõpetanud, selgus, et väga paljud olid hiljem tüsedamad kui projekti alustades.

Üldiselt on söömisel kaks rusikareeglit:

  • Söömine peab olema normaalne, st kõik toitained on söögis õiges tasakaalus.
  • Suuremas ülekaalus peab olema taimne osa, loomne toit olgu vähemuses.

Mis vahe on ülekaalul ja rasvumisel?

Zilmer rõhutab, et kuigi inimesed on paika pannud mõõtsüsteemid, kuidas inimese kaalu ja tervist siduda, pole mõtet sellega äärmusesse minna. "Peaksite vaatama, mis teie kaal on ja kas teil sellega seoses on probleeme." Kehamassi indeks 26, mis justkui viitab kergele ülekaalule ei pruugi veel tähendada otsest terviseriski. Kaalutõusu ja ülekaalulisust tasuks võtta kui signaali: hea inimene, ära jõua rasvunute sekka.

Kehamassiindeksiga üle 30 (ehk rasvumise tase) võivad juba kaasneda tervislikud probleemid. Aga indeksi jälgimisest ka üksi ei piisa, tuleb vaadata kehaehitust ja lihasmassi. Rasvunute hulka võib sattuda ka lühike, jämedate luude ja massiivsete lihastega aktiivne inimene.

Kaalu langetama asudes tuleks esmalt üle vaadata toiduportsionite suurused. Kaloreid väga täpselt lugeda polegi vaja, aga kui kaal edasi tõuseb, tuleks üle vaadata ka füüsiline aktiivsus ehk kas sisse söödud energia ka kõik ikka kulutatud saab.

Harrastussportlase söögisedel

Trenni tegeva inimese lihased saavad mikrotraumasid ja molekulaarseid kahjustusi, mida me ei tunne. "Mõistlik on need likvideerida," märgib Zilmer ja soovitab mõelda valkude lisatarbimisele. Kas selleks peaks ostma valgulisandit? Ei, on Zilmeri vastus konkreetne.

Mõõduka koormusega treeningu järel (näiteks tund aega rattasõitu) sobib taastumiseks suurepäraselt 330 ml keefiri, kus on kõrgkvaliteetsed valgud, mis aitavad parandada lihase mikrokahjustusi, samuti taastuvad sel moel keha veevarud.

"See on üks lihtsamaid ja mõnusamaid taastusvahendeid. Aga see peaks toimuma 10 min jooksul pärast treeningu lõppu. Sel juhul garanteerite selle, et organism saab korralikult aminohappeid ja molekulaarsed valgutraumad saavad n-ö koristatud."

Kas taimsed valgud on loomsetega võrdsed?

Valgud võib jagada kõrgväärtuslikeks ja natuke vähemväärtuslikeks. Kuna meie keha osasid vajalikke aminohappeid ise ei tooda, tuleb need saada söögi toiduvalkudest. Zilmeri sõnul on just loomses valgus aminohappeid piisavalt ja ka meie kehavalkudele sobivas vahekorras. "Aga taimsetele valkudele ei tasuks liiga teha," lisas ta. Nad on samavõrd olulised vitamiinide jmt ainete omandamisel. Ainult taimsest toidust elamine on teine äärmus, mis pole organismile absoluutselt ohtudeta. Sel juhul tuleks leida toidule lisandeid, millest, osa on omakorda pärit loomsest allikast.

Kas suhkur on valge surm?

See müüt ei pea paika, sest näiteks erütrotsüüdid toimivadki vaid suhkru abil. Aju vajab päevas 140 kuni 160 grammi glükoosi ehk suhkrut ja on ajurakke, mis töötavad ainult suhkru abil. Kuid liigne suhkur on liiast, tuleb hoida õiget tasakaalu.

Kui pingutame vaimselt tavapärasest rohkem, hakkab organism natuke enam nõudma süsivesikuid. Need seostuvad meile enamasti mõnusa maitsega ja nii hakatakse tahtma rohkem toitu. Selles pole iseenesest midagi paha, tuleb vaid jälgida, et ka füüsiline aktiivsus oleks piisav.

Ajutöö stimuleerimiseks soovitab Zilmer süüa tumedat-mõru šokolaadi.