Nupukalt disainitud haigla ei erine lennujaamast või kaubanduskeskusest, kus ometi keegi lõplikult ära ei eksi, leiab toimetaja Kadri Tammepuu
Tosin aastat kehtinud haiglavõrgu arengukava lõppes 2015. aastal. Praegu, kuus aastat hiljem on käsil järgmise koostamine. Möödunud nädalal toimuski esimene töötuba, kus tutvustati partneritele haiglate ees seisvaid muresid. Näiteks seda, et rahvastik vananeb ja koondub suurlinnadesse, mida iga Jüri ja Mari teab juba niigi.
Konarlikku ja hõredat juhtimist haiglate arenguplaani puudumine ilmselt ei segakski, kui poleks parajasti käsil Euroopast raha küsimist Tallinna haiglale. Esimene tagasilöök tabas tervishoiujuhte siis, kui selgus, et avalikkusele ei meeldi teps mitte, et uus Lasnamäe servale rajatav haigla ähvardab napsata koroonakriisist väljumise eurotoetustest 40 protsenti. Nii otsustaski valitsus küsida Brüsselist 380 miljoni euro asemel 100 miljonit vähem. Kuid isegi siis, kui rahalaev sügisel Euroopast saabub, pole kindel, millistel tingimustel projekt toetust saab.
Tallinna haiglast kipub kujunema järjekordne suurprojekt, mille rajamine takerdub poliitmängudesse. Reformierakond vaatab mõnuga pealt, kuidas koalitsioonipartner abitult sipleb, sest tegu on Keskerakonnale tähtsa lubadusega ja kohalike valimisteni on jäänud vaid viis kuud. Riik sooviks tulevikus linnalt vastutasuks lastehaiglat, et see regionaalhaiglaga ühendada, kuid sellega kannatab oodata. Sotsiaalministeerium justkui lohiseb mänguga kaasa, aga milline võiks olla nende roll?