Igal aastal haigestub Tartu linnas esmasesse insulti üle 200 inimese, kirjutab Tartu ülikooli neuroloogia vanemarst-õppejõud ja Tartu ülikooli närvikliiniku dotsent Janika Kõrv Kliinikumi Lehes.
Ma ei ole veel väga vana, mistõttu pole risk väga suur, aga haigestuda võivad ka noored ja lapsed. Tartus läbi viidud rahvastikupõhiste uuringute andmetel on esmase insuldi haigestumus võrreldav muude Euroopa riikidega, kuid noortel täiskasvanutel on see teistega võrreldes suurem.
Igaüks võib oma insuldiriski välja arvutada mobiilirakenduse abil, mis on kättesaadav: strokeriskometer.com.
Minu risk viie aasta jooksul insulti haigestuda on 0,68 protsenti. See on enam-vähem sama, mis minu eakaaslastel, kellel riskitegureid ei ole. Kuid kõiki tegureid siin arvesse ei võeta – insuldil võib olla enam kui 200 erinevat põhjust.
See kalkulaator arvestab ainult tuntud riskitegureid, mis on insuldi põhjuseks peamiselt eakatel: kõrgvererõhktõbi, kodade virvendusarütmia, suhkurtõbi jne. Noorte insuldi põhjused võivad olla väga erinevad: arterite lõhustav aneurüsm, geneetilised haigused, migreen jne.
Vaatamata põhjalikele uuringutele jääb ligi 40 protsendil noortest haigestumise põhjus ebaselgeks.
Olen oma pereliikmetele selgeks teinud, et kui mul tekivad insuldi sümptomid, nagu näiteks kehapoole halvatus ja tuimus ning suunurga allavajumine, siis tuleb haarata telefon ja valida 112. On teada, et need, kes esmalt helistavad perearstile, õigeaegselt haiglasse ei jõua, mistõttu ravi hilineb.
Mõnikord ei tunta insuldisümptomeid ära, kas eiratakse neid või peetakse millekski muuks. Noorte insult kulgeb sageli väga kergete sümptomitega, mistõttu võivad need jääda tähelepanuta nii inimesele endale, kuid vahel ka kiirabi või haigla meditsiinipersonalile.
Ma loodan, et kui minuga peaks see juhtuma, siis ei peeta mul äkki tekkinud ühe kehapoole ja näo tuimust migreeni auraks – esimene migreeni aura minu vanuses on vähetõenäoline. (Migreeni auraks nimetatakse nähtusid, mis annavad märku peatselt algavast migreenihoost – toim.)
Insuldi sümptomid noortel naistel on sageli mittetraditsioonilised, näiteks võib esineda valu, teadvushäire või segasusseisund.
Termin „aeg on aju“ viitab vajadusele kiire verevoolu taastava ravi järele, et närvirakke päästa. Suure ajuarteri sulguse tõttu tekkinud ajuinfarkti korral hävib 1,9 miljonit närvirakku minutis ja aju vananeb 3,6 aasta võrra iga ravita jäänud tunniga.
Kui minu insuldisümptomite tekkimisest on vähem kui 4,5 tundi, siis paneb kiirabi ehk ka vilkurid tööle ja helistab erakorralise meditsiini osakonna (EMO) arstile saabumisest ette. Loodan, et minu valves olev kolleeg neuroloog on kiirabi saabumisel juba EMO-s ootel ja kompuutertomograafia kabinet on minu jaoks vabaks tehtud.
Kui kõikide uuringute ja analüüside poolt vastunäidustusi ei ole, siis saaks minu ajuarterit ummistavat trombi lahustada veeni kaudu manustatava ravimiga ehk teha trombolüüs. Kui see protseduur paranemist ei too ja ajuarterite kontrastuuringul on tromb suures arteris selgelt näha, siis ma loodan, et see püütakse veresoone kaudu välja tõmmata ning verevool taastub. Ehk siiski minu sümptomid mööduvad juba EMO-s.
Vaatamata sellele ma loodan, et mind võetakse mõneks päevaks haiglasse, et välja selgitada insuldi põhjus ning alustada kordusinsuldi ennetamisega. Järgmisel korral ei pruugi ma nii kergesti pääseda.
Kui vaadata nüüd uuesti seda riskikalkulaatorilt, siis minu risk viie aasta jooksul korduvalt haigestuda tõusis 10 korda (10,68 protsendini), mis on 25 korda suurem, kui minu soost ja samas vanuses inimesel, kellel pole olnud insulti ega muid riskitegureid. Üsna mõtlemapanev fakt, igatahes.
Mis minu heaks veel teha saab?
Pean hakkama tarvitama ravimeid, et ennetada korduvat insulti. Kui oleksin suitsetaja, siis kavatseksin sellest kohe loobuda. (Eestis tehtud retrospektiivse uurimuse alusel on korduva isheemilise insuldiga hospitaliseeritud patsientide hulgas suitsetajaid 28 protsenti.)
Kui ma täielikult ei paranenud, siis ma väga tahaksin akuutravi lõppedes kohe jätkata funktsioone taastava raviga taastusravi osakonnas. Aga mul ei pruugi nii hästi minna. Uuringud on näidanud, et kuigi insuldi hilistulemused noortel on eakatega võrreldes oluliselt paremad, siis võrreldes oma tervete eakaaslastega on nende pikaajaline elulemus (elada jäänud aeg insuldist surmani – toim.) väiksem.
Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis 15–44-aastaste patsientide elulemus palju väiksem: seitse aastat pärast insulti on elus 75 protsenti.
Kas personaalmeditsiin võib meid insuldist päästa?
Mina seda ei tea. Võib olla on sellest kasu minu järeltulijatel, kuid täielikult ei saa seda rasket haigust likvideerida.
Mida ma tean, on see, et viimaste aastate ravimeetodid (trombolüüs ehk trombe lahustav ravi ja trombektoomia ehk trombi välja tõmbamine veresoonest) ja ravi insuldiüksustes (kesk- ja regionaalhaiglates) on oluliselt insuldi prognoosi parandanud. Aga oma elustiili võiks üle vaadata igaüks ja perearsti juurde visiidi kokku leppida juba täna, et mõõta vererõhku, kolesteroolitaset ja veresuhkrut. Nagu ütleb vanasõna: „Tervis pole maast võtta”.
Allikas: novaator.err.ee