Refereerime allpool lühidalt Gerog Männiku arvamuslugu. Pikkade aastate jooksul on autori arvates tervishoius kuhjunud ideoloogiliselt valed valikud ja tänane olukord samastub kogu riigi põhiprobleemiga: ühtse kontseptsiooni puudumisega, millist riiki ülepea kavatsetakse üles ehitada.
Tervishoiu rahastamise puhul on tegemist ümberjagamisel põhineva sotsiaalmaksu suunamisega läbi riigieelarve. Samas rahastamisvalikute läbipaistvus on patsiendi poolt vaadatuna pea olematu ning ka poliitiline vastutus tagasihoidlik.
Perearstisüsteem esindab pigem liberaalse majanduse põhimõtteid, kus perearst on väikeettevõtja staatuses ja vastutab arstiabi teenuste osutamise eest kogu oma varaga. Teisalt on süsteemi rahastamine samuti eelarveline ja seetõttu on otsene seos töö motivatsiooniga pärsitud.
Haiglaravi korraldamine on aga kolmandast dimensioonist. Riigi ressursiga on rajatud eraõiguslikud ettevõtted, mis toimivad soodustingimustes juba ette garanteeritud rahastusel. Kuigi ainurahastajaks on riik, ei toimu samaaegselt nende ettevõtete ühtset juhtimist. Ühtse ideoloogia puudumine võimaldab igal haiglal tegutseda samal ajal nii eraettevõtte kui eelarvelise asutusena.
Seega püütakse sama organismi – tervishoiu korraldust – järjekindlalt ravida ravimitega, mis on omavahel sobimatud. Samas tõdeb autor, et tänases poliitilises olukorras on ühtse nägemuseni jõudmine väga keeruline, kui mitte võimatu.
Nii võiks alustada hoopis kohaste hoobade loomisest inimeste motivatsiooni tõstmiseks, mille tulemusel nad muutuksid järjest aktiivsemateks kodanikeks oma tervise kaitsel.
Esiteks tuleks võimaldada inimesel ise oma terviseandmeid koguda ning neid hinnata ilma igakordse vahetu suhtlemiseta arstiga. Andmete hulka võiksid kuuluda näiteks koduste mõõtmiste teel saadud vererõhu vms tulemused. Hindamise lihtsustamiseks saaks pakkuda kohe ka asjakohaseid soovitusi. See kõik on tänapäeva tehnoloogiat kasutades võimalik. Lisades tänastele digiloo andmetele inimese nn «kodused» dünaamilised terviseandmed, oleks võimalik ka arstil teha patsienti puudutavaid terviseotsuseid oluliselt täpsemalt.
Teiseks tuleks täiustada patsiendi omaosaluse põhimõtete süsteemi. Idee olemus seisneb selles, et inimesel võiks olla õigus teha aastas nt kuni 8 protsendi ulatuses oma brutopalgast kulutusi terviseteenuste saamiseks enne tulumaksu arvutamist. Ühtlasi peaks ka tööandjal olema võimalus teha oma töötajate tervisekontole teatud piirmäärade raames rahalisi sissemakseid. Siinkohal tuleb aga arvesse võtta, et omaosalus ei tohi koormata inimest, peab olema läbipaistev ja juhitav isiklikul vastutusel. Muudatus peaks tooma tervishoiusüsteemi raha juurde – samuti läbipaistvalt ja teenuste osutajate vastutust tõstvana.
Ettepanek lähtub tõdemusest, et ümberjagamise põhimõtetel tervishoiu jaoks lõpmatult raha juurde leida ei ole võimalik – seda saab teha ainult väga rikas riik. Lisaks vajab arutelu ja otsustamist küsimus, milliseid tervishoiuteenuseid ja kui suurt osa teenusehinnast iga teenuse puhul peaks haigekassa katma.
Igal juhul vastaksid need sammud järgmistele ootustele: raha liikumine muutub läbipaistvamaks, tegelikud hinnad selgemaks ning kasvab kõikide osapoolte vastutus.
Kogu artiklit saab lugeda Postimehe arvamusportaalist