Patsientide liidu korraldatud arutelul sai kuulata parimate praktikute mõtteid kasutu ravi ebaeetilisusest, palliatiivravist, surelikkuse tunnistamisest ja kodus suremise võimalikkusest.
Laupäeval, 10 augustil kell 2 kogunes Tervisealale tublisti üle poolesaja huvilise. Pooleteise tunni jooksul arutleti, mida peaks teadma ja kuidas valmistuma elu lõpuks, kui saab selgeks, et surm on ukse ees ja surija soovib elust lahkuda oma kodus.
Jutuvankrit veeretasid püüne pealt intensiivraviarst ja eetika õppejõud Katrin Elmet (TÜ Kliinikum), palliatiivravi arst Pille Sillaste (PERH), koduhospiitsi edendaja Kristi Luksep (Koduhospiits OÜ) ja koduõenduse praktik ning õdede koolitaja Aina Saarma ( (Medendi OÜ). Arutelu vedas moderaatorina patsientide liidu tegevjuht Kadri Tammepuu. Sõna sai sekka öelda ka publik.
Tänapäevane meditsiin suudab ka raske haigusega inimese elu kunstlikult pikendada, kuid tihti on see seotud tarbetute kannatustega. Üha enam inimesi lahkub meie hulgast haiglas meditsiiniaparaatide külge aheldatuna, kuigi see ei ole nende viimane soov - jõudmata elule joont alla tõmmata ja lähedastega hüvasti jätta.
Lootus ei saa olla arsti raviplaaniks, kuid täna on paljude onkoloogide plaan tihtipeale just lootus. Katrin Elmeti sõnutsi surevad liiga paljud keemiaravi tablett suus. Paljud tohtrid kardavad elu lõpu teemadel surijatega rääkimist ja ülikoolis pole seda kunsti ka õpetatud. Arstid peaksid julgema õigel ajal välja öelda, kui agressiivne ravi tuleks lõpetada ja keskenduda lihtsalt sümptomite, nagu valu, õhupuudus vms, leevendamisele ehk palliatiivsele ravile. Riigi lähiaja plaan võiks olla palliatiivravi pakkumine kõigile surjatele olgu nad siis kodus või haiglas.
Lähedastel on suur roll surija vaevade leevendamisel ja rahus lahkumisel, sestap küsib Pille Sillaste alati kolleegidelt üle, kas kõik on kursis surija olukorraga. Tihti on aga lähedased just need, kes pole nõus surelikkusega leppima ja arstidelt nõutakse kannatusi kaasa toova aktiivravi jätkamist, kuigi patsient sooviks rahu. Pikka aega surjiatega töötanud spetsialistid on märganud, et nende lahkujate, kel on jäänud aega surmaks valmistuda, minek on rahulikum ja ilusam.
Arenenud riigid on taas teel sinna, et inimesed saaksid soovi korral surra koduseinte vahel. Kristi Luksep tõi välja, milised tingimused peaksid selleks täidetud olema, alates õigest voodist, kuidas surijat hooldada ja põetada ning kust koormuse jagamisel abi saada. Paljud lähedaste hirmud kaovad, kui neid nõu ja jõuga toetada - olemas on kõikvõimalikud abivahendid. Valides austava ja toetava suhtlemise stiili, saaks igaüks hakkama ka surija hirmude ja rahutusega.
Enamasti on suremine protsess, keha sureb pisitasa, mitte hetkega. Tihti tuleb lähedastele selgitada, et inimene ei sure mitte sellepärast, et ta ei söö, vaid ei söö enam sellepärast, et ta on suremas. Pille Sillaste soovitas näidata oma armastust välja teisiti, kui elust lahkuja sööma sundimisega.
Aina Saarma sõnul on surija kodune palliatiivravi ehk elulõpuravi meeskonnatöö. Kui vanasti teati, et põhiliselt hoolivad surijatest halastajaõed, siis täna on õdede roll jälgida valuravi tulemuslikkust, läbi viia meditsiinilisi protseduure, samuti anda nõu, kuidas ebamugavaid sümptome leevendada. Emotsionaalset abi pakuvad pigem hooldajad-põetajad ja hingehoidjad. Kuid kõigi meeskonnaliikmete häälestatus peaks olema lihtne inimlikkus.
