Menüü

Bürokraatia võimutseb söömishäiretega laste üle

Söömishäireid saadab mingit sorti iha: anorektikut normile vastava väljanägemise taotlus ning liigsööjat ja buliimikut piirideta õgardlus. Viimane vabaneb imendumata toidust hiljem näppe kurku ajades või lahtistite abil, kirjutab Kadri Tammepuu

Liigsöömishäirega kaasnev kaalutõus on tihedalt seotud toidukapi sisu, taldriku suuruse ja taskuraha hulgaga. Kord muretses tuttava ema minu kuuldes, miks ta lapse kaal pidevalt kasvab. Rääkisime noorukiga hiljem omaette ja pärast umbes 30. küsimust sain vastuse: enne perega õhtuti lauda istumist pistab ta tavaliselt salaja pintslisse terve saiapätsi ja võimalusel määrib saiale ka võid peale, et vanemad ei tänitaks laua taga, miks ta nii palju sööb.


Isegi kui laps mõistab, et asi pole õige, saadab söömishäireid mingit sorti iha: anorektikut normile vastava väljanägemise taotlus ning liigsööjat ja buliimikut piirideta õgardlus, ainult et buliimik vabaneb imendumata toidust hiljem näppe kurku ajades või lahtistite abil. Ühel hetkel väljub aga iha lõplikult kontrolli alt ja nii satutakse sõltuvuslikku nõiaringi, kust välja tulemine muutub üha raskemaks. Psüühika leiab vanaviisi jätkamiseks uusi õigustusi, pakkudes vahepeal lootust ise hakkama saada ja lootusetust, kui katsetes põrutakse. Perele rääkimast takistavad hirm ja häbi, sest laps ei taha vanemaid kurvastada, aga kardab ka nende mõistmatuse pärast alandatud saada.

Loe edasi Postimehest.