Viirushepatiite peetakse “vaikseteks tapjateks”, sest enamik inimesi ei tunne mingeid haigussümptomeid ega tea aastaid, et nad on nakatunud ja põevad kroonilist maksahaigust. Ravimata viirushepatiit võib põhjustada süvenevat maksakahjustust, maksavähki ja tsirroosi, mis omakorda võib viia eluohtlike tüsistuste tekkeni. Hilises faasis avastatud haiguse korral võib olla elupäästmiseks abi vaid maksa siirdamisest.
Arvatakse, et Eestis on C-hepatiiti nakatunuid vähemalt 1,5% elanike arvust ehk üle 20 000 inimese. Kuna iga nakatunu võib ravist abi saada, siis on tähtis alustada raviga nii vara kui võimalik. Nii on suurem võimalus vältida maksakahjustust ja suurendada tervenemise võimalusi.
Perearsti juures või nakkuskabinettides testimise peale võiksid mõelda need, kel on tätoveering, kõrva-, naba- või muu rõngas; kellele on tehtud operatsioone või vereülekandeid enne 1994. aastat või kui inimesel on olnud muid kokkupuuteid verega, näiteks tolleaegse hambaravi käigus. Viirus võib edasi kanduda ka täna, kui pereliikmed kasutavad ühiseid raseerimis- või maniküüritarbeid ja üks neist on viirusekandja. Ohustatud on ka kõik, kes on narkootikume süstinud või kokaiini tarbinud, samuti meedikud, politseinikud ja päästjad. Testimine käib lihtsa vereanalüüsi abil.
„Suur osa Eesti haigetest sai C-viiruse enne 90-ndate algust, mil see polnud veel avastatudki," on öelnud dr Riina Salupere. Selliseid haigeid on umbes 30%.
Kui A- ja B-hepatiidi vastu on olemas vaktsiin, siis C-hepatiidi ennetamiseks see puudub.
A-hepatiiti on võimalik vältida hügieeninõudeist kinni pidades ja B-hepatiidi vastu on võimalik end lasta vaktsineerida, kuid C-hepatiidist hoidumiseks tuleks vältida kokkupuuteid nakatunud inimese verega. Ohtlikud protseduurid on tätoveerimine ja augustamine. Samuti on võimalik nakatuda seksuaalse kontakti kaudu. Nimetatud nakatumisriskid kehtivad ka B-hepatiidi viiruse puhul.
Täpsemalt saab hepatiidi kohta lugeda siit