TNS Emori uuringu „Eesti elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2015” järgi on endiselt suurim probleem eriarstiabi kättesaadavus. Kui jätta kõrvale pikad järjekorrad eriarstide juurde, siis polnud 14% vastajaid rahul sellega, et arst asus kaugel. 8% vastajaid kurtis transpordi kulukuse üle ja 5%-le valmistas probleeme halb või puuduv transpordiühendus.
Linnainimestele jäävad need mured kaugeks. Aga kuna veerand küsitlusele vastanuid elas maal, siis on eelnimetatud kitsaskohtade sagedus nende jaoks kuni neljakordseks kasvanud.
Sama uuring näitas, et tervis halvenes enne arstile jõudmist igal neljandal vastanul, kes ei saanud eriarsti juurde aega kinni panna. Tegemist võib olla põhiõiguste rikkumisega. On ju õigus tervise kaitsele üks olulisemaid õigusi, mida riik on kohustatud elanikele tagama.
Sel aastal kavatsetakse olukorda veelgi halvendada. Haigekassa eelarves on eriarstiabi kulude kasvuks ette nähtud 5% ehk 14 miljonit eurot, kuid kuna arstide ja õdede palgatõusuks kulub 23 miljonit eurot, vähenevad tegelikult eriarstiabikulud üheksa miljoni euro võrra.
Vähenenud summa hulka on mahutatud ka uute erialade ja ravimite lisandumine ning IT-lahenduste väljatöötamise tõttu üldkulude suurenemine. Ühtlasi räägitakse vajadusest rohkemate arstide ja õdede järele. See aga mõjub väheneva eelarve tingimustes helesinise unistusena. Seetõttu otsustatigi üldhaiglates eriarstide vastuvõtte kärpida, lohutades avalikkust, et olukord ei halvene, sest paljud inimesed on end registreerinud mitme arsti juures ja paljud ei ilmu vastuvõtule.
Enne eriarstiabi reformi käivitamist tuleb kindlasti lahendada maal elavate ja arsti juures käimiseks abi vajavate inimeste transpordivajadus ning sisse seada kohaste sõidukulude katmise süsteem. Olukorra ignoreerimine või oma otsuste tagajärgede eest vastutuse kohaliku omavalitsuse õlgadele veeretamine ei lahendaks olukorda, sest omavalitsuste võimalused on veelgi piiratumad kui riigil.