Õiguskantsleri sõnul on õigusselgus selles valdkonnas eriti oluline haldusreformi eel. „Avalikke teenuseid tuleb osutada omavalitsuse uutes piirides ja muutunud elanikkonnale, ent jätkuvalt parimal võimalikul moel ja kooskõlas kehtivate õigusaktidega,“ kirjutas õiguskantsler.
Sotsiaalhoolekande seaduse järgi lasub omavalitsusel kohustus osutada kümmet sotsiaalteenust:
- koduteenus – täisealise abistamine kodustes toimingutes ja asjaajamises;
- väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus -täisealise abistamine ja hooldamine hooldekodus;
- tugiisikuteenus - täisealise ja lapse motiveerimine, juhendamine ja iseseisva toimetuleku arendamine;
- täisealise isiku hooldus - puudega täisealise abistamine õiguste ja kohustuste kandmisel;
- isikliku abistaja teenus - puudega täisealise abistamine igapäevastes tegemistes;
- varjupaigateenus - täisealisele ajutise öömaja võimaldamine;
- turvakoduteenus - lapsele või täisealisele ajutise eluaseme, turvalise keskkonna ja kriisiabi võimaldamine;
- sotsiaaltransporditeenus - puudega inimesele kohase sõiduki kasutamise võimaldamine;
- eluruumi tagamine - sobiva eluruumi kasutamise võimaluse loomine inimesele, kes seda ise pole võimeline leidma;
- võlanõustamine - võlgnevus- ja toimetulekuprobleemiga inimese nõustamine võlgnevuste lahendamisel ja ennetamisel.
Omavalitsusel tuleb tagada, et selliseid teenuseid pakutaks ja välja selgitada milline teenus iga konkreetset inimest aitab. Vajadusel tuleb omavalitsusel osaleda teenustega seotud kulude katmisel. Seejuures jääb omavalitsusele võimalus osutada neid teenuseid ise, osta neid teenusepakkujalt või teha naaberomavalitsustega koostööd.
Kui omavalitsustel ülesande täitmiseks raha napib, lasub täiendava finantseerimise kohustus riigil, kes on seadusega vastavad kohustused omavalitsustele ette näinud.
Täpsemalt saad lugeda kogu märgukirja siit