Kohe on käes suvi, koolilõpupeod ja niisama mõnusa olemise aeg. Kahjuks toovad head suveilmad kaasa ka uudiseid noorte inimeste liigsest alkoholi joomisest ja mõttetutest surmadest, kirjutab Kadri Tammepuu tänases Päevalehes.
Varakevadel kõne all olnud mõnuainete kättesaadavuse piiramise mõistlikud meetmed on kahtlemata vajalikud. Kuid hoopis olulisem on see, et meil kiputakse keeldude ja käskude arutamise käigus tähelepanuta jätma sügavamad põhjused, mis inimesi ja eriti noori jooma tõukavad, ning kuidas võiks nende probleemide puhul sisulist edu saavutada.
2016. aastal avaldatud maailma terviseorganisatsiooni üleeuroopalise koolinoorte tervisekäitumise uuringu raportist selgus, et Eesti 15-aastaste seas vähenes end alla 14-aastaselt purju joonute osakaal nelja aastaga 6% võrra (21%-le), ent neid oli teiste riikidega võrreldes ikka palju. Kanepit oli selles vanuses proovinud juba 29% noormehi.
Viimase 20 aastaga on sõltuvusainete kasutamine Euroopa noorte hulgas üldiselt vähenenud. Selle peamiseks põhjuseks peetakse üha pikema aja veetmist kodus arvuti taga.
Islandi drastiline muutus
Kuid kuskil ei ole olukord paranenud nii dramaatiliselt kui Islandil. 1998. aastal jõi väikeses saareriigis end eelnenud kuul purju 42% 15- ja 16-aastaseid noori, 2016. aastaks oli see näitaja kukkunud 5%-le. Kanepit proovinute osakaal vähenes samal ajal 17%-lt 7%-le ja igapäevasuitsetajate hulk 23%-lt 3%-le.
Islandlased põhjendavad oma edulugu sellega, et olukord oli toona nii halb, et ette tuli võtta midagi suurt. Reykjavíkis välditi õhtuti kesklinna minekut, sest noortekambad tekitasid elanikes ebakindlust.
Seetõttu pandi tervema ühiskonna loomise nimel pead kokku. Teadlaste abiga jõuti järeldusele, et põhjused, miks noored esimest korda mõnuainet proovisid, olid märksa selgemad kui asjaolud, miks osast noortest said edaspidi sõltlased.
Paljud sõltuvusainete küüsi langenud noored olid juba enne mõnuainete esimest proovimist nende kasutamiseks „valmis”, mistõttu sattusid kaifitundest kiiresti sõltuvusse ja hakkasid seda igatsema. Nii kujunes välja kindel käitumismuster ja mõnuaine tarvitamisest sai endaga toimetulemise viis. Kuna samasugust rahulolutunnet tekitavad ajus ka näiteks sport ja muud haaravad hobid, tuli noored võimalikult vara alternatiivsete tegevusteni juhtida.
Lihtsalt rääkimisest pole kasu
Sai selgeks, miks pelgalt mõnuainete ohtlikkusest rääkimine polnud aidanud. Noored ei osanud teoreetiliste teadmistega suurt midagi peale hakata, kuni nad ei näinud seost praktiliste tegevustega, mida neile oleks meeldinud teha. Selle nüüdseks laialt tuntud teooria alusel pandi kokku riigi pikaajaline koordineeritud plaan noorte füüsilise ja vaimse heaolu parandamiseks. Plaani eduka elluviimise eest võtsid vastutuse nii vanemad, kool kui ka ühiskond.
Hoiakute muutmist alustati lastele ja noortele üle riigi mõnusa keskkonna loomisest, kus iga noor leiaks teha midagi endale meelepärast. Loomulikult nõudis see suurt riiklikku ressurssi, et luua juurde piisavalt eri spordi- või muude huvialadega tegelemise võimalusi.
Väikese sissetulekuga peredele maksti toetust, et ka nende lapsed saaksid võrdväärselt osaleda. Näiteks Reykjavíkis said vanemad aastas kasutada ligi 300 euro suurust toetust lapse huviringides käimiseks. Oluline oli tagada, et võimalikult paljud Islandi noored oleksid pärast kooli ametis mõne meelistegevusega.
Rohkem vanematega veedetud aega
Ühtlasi tugevdati sidet kooli ja kodu vahel. Koolidesse loodi lastevanemate ühendused, kus korraldati laste kasvatamise arutelusid ja loenguid, mis õpetasid vanemana paremini toime tulema. Leiti, et on olulisem veeta lastega koos võimalikult palju aega, mitte üksnes aeg-ajalt kvaliteetaega. Tänu sellele sai omavahel elust ja sõpradest rohkem rääkida ning peres tekkis harjumus olla vabal ajal koos. Laste tegemistega kursis olles oli vanematel lihtsam neid toetada, aga ka leppida kokku pidudel käimise ja õhtul sõpradega väljasolemise reegleid.
Eri tegevuste mõjude hindamiseks tehti regulaarselt uuringuid. Viieteistkümne aastaga (1997–2012) suurenes 15–16-aastastel nädalavahetustel vanematega veedetud aeg kaks korda: 23%-lt 46%-le. Neli korda nädalas trennis käivate laste hulk suurenes 24%-lt 42%-le, samal ajal vähenes järsult mõnuainete kasutus. Arve vaadates pole enam üllatav, et tillukese Islandi jalgpallimeeskond võitis mullu EM-i kaheksandikfinaalis Inglismaad.
Meil on tihti räägitud, et meil võiks Eesti tuleviku jaoks olla mingi ambitsioonikas plaan. Miks ei võiks üks selline plaan olla lastele tervisliku ja turvalise keskkonna loomine? Erinevalt praegusest ei tunneks siis 40% noorukeid iganädalast kurbust ja masendust, sest saaksid oma võimete kohaselt teha koolis ja huviringis ägedaid asju ning vanematega piisavalt koos olla.
Siis ei peaks me pidevalt tõestama, et meil on kasulik omada lastearste ja võimaldada tänapäevast ravi eluohtlikku kroonilist haigust põdevale lapsele, kelle pere sissetulek on väike. Plaani õnnestumiseks on vaja pühendada hulk raha, aga veel rohkem pea igaühe meie aega ja hoolivust. Umbes 20 aasta pärast saaksime tasuks palju tervema ja rikkama ühiskonna.