Hiljuti käisid kuus haiglajuhti välja idee rajada aastaks 2025 ülikoolihaigla kahe linnakuga: Tartus ja Tallinnas.
Rahapuuduses siplevale tervishoiule on muutused vajalikud, sestap tasub kaaluda põhjalikult kõiki ideid, mis võiksid lühendada ravijärjekordi ning tõsta arstiabi kvaliteeti.
Monopol on patsiendivaenulik
Ühinemise pooltargumendina toovad idee esitajad välja tarbetu konkurentsi kaotamise. See paneb järele mõtlema – kas ei püüta kahe suurhaigla kokkuleppega sulgeda Eesti meditsiiniturgu ja sel moel juhtide kesistest läbirääkimise- ja kompromisside tegemise oskustest üle saada? Täna saab mingilgi moel hinnata ühe suurhaigla tööd võrreldes seda teisega, ühinemise järgselt tekiks monopol koos kaasnevate ohtudega, mis kipuvad ajas võimenduma. Millegipärast tulevad esimesena meelde Tallinna võimupartei, haigla- ja sadamajuhtidega seotud korruptsioonilood.
Juba täna võib patsient leida end olukorrast, kus erimeelsuste puhul tuleb haigla poolt pakutuga lihtsalt leppida, sest alati pole raha või aega teise linna ravile sõitmiseks. Haiglate liitmisel aheneksid ka haigla vahetamise teoreetilised võimalused. Lisaks patsientidele muudab monopoli põlistamine haavatavamaks ka rahvaesindajad, ametnikud ning haiglas töötavad arstid. Võib vaid arvata, milline «karjäärivõimalus» saab olema Eestis haigla juhtkonnale tülikaks muutunud tohtril või kui «sõltumatu» võiks olla hinnang, mis antakse eksimuskahtlusega kolleegi tööle. Liitumine võib tähendada, et ravikvaliteeti erapooletult hindav kompetents tuleb tulevikus välisekspertidelt sisse osta ja see läheks kindlasti kallimaks.Teadus on rahvusvaheline
Teiseks soovivad Tallinna haiglajuhid teha rohkem teadust. Tegu on suurepärase eesmärgiga, mis võib panna mõnegi praktiku silma särama. Kuid teadusega saab tegeleda ka praegu. Moodne teadus on rahvusvaheline, ei tunne riigipiire ja veel vähem on see piiratud ühe asutusega. Talendid käivad vahepeal ära niikuinii ja saavad mujal kogemusi, jääb vaid loota, et nad tulevad tagasi. Teaduse arendamisel võiks edendada esmalt koostööd teistega. Kui koopereerumine tehnikaülikooliga on sujunud, võiks sarnane mudel toimida ka teiste ülikoolide puhul. Patsientidena kuuleme tihti, et arste on vähe ja nad on ülekoormatud. Paljud neist ei soovi teadusega tegeleda ja huvilistest arstide arv peaks olema sama suur sõltumata haiglate arvust.
Haiglate liitmise idee autorid näevad patsientide nappust Tartus põhjusena, mis takistab tudengite väljaõpet. Tallinna haiglad on tegutsenud üliõpilaste praktikabaasidena juba aastaid ning tulevased proviisorid ja hambaarstid harjutavad enne diplomini jõudmist kümnete erinevate tööandjate juures. Juhendajate kohane väljaõpe ja tasustamine aitavad praktiseerimist korraldada. Muidugi oleks mugav, kui ülikool saaks ühe haiglaga suure osa praktikakohtadest kohe kokku leppida. Kuid vaid juhtkonna lihtsama elu nimel haiglaid liitma ei peaks.
Tulud ja kulud samale pildileKindlasti tasub hinnata haiglate liitmisel tekkivaid kokkuhoiukohti, kuid kõrvale tuleks võtta ka lisanduvad kulud – näiteks tudengitele või töötajatele mõeldud majutuskohtade ehitamine ja ülalpidamine.
Mäletame kui haiglate võrgustumisel lubati maakonnakeskustele paremat arstiabi koha peal, milleks osutus hiljem kallim teenusehind tänu suurhaigla arstide kõrgematele palkadele ja lisanduvatele sõidukuludele. Patsientidele tõi see lubadus kaasa visiitide koguarvu vähenemise.
Kes kaitseks patsienti?
Haiglajuhtidega saab nõustuda, et heade otsuste tegemiseks on puudu haiglavõrgu arendamise plaan ja siin tuleb vaadata sotsiaalministeeriumi poole. Kuna viimasele on ülesanne osutunud ülejõukäivaks, otsustavadki haiglajuhid koos haigekassaga enda mugavustsoonist, kus milline arst vastu võtab või vastuvõtud lõpetab. Põlva ja Valga haigla sünnitusosakonnad soovitakse sulgeda enne eelnevalt kokkulepitud tähtaega. Pealinnas plaanitakse valada uut linna haiglat ehitades laenuraha betooni ilma suure plaanita ja uute aparaatide ost järgneks täie hooga, mille järel saaks minna juba haigekassast suuremaid lepingumahtusid küsima.
Laias laastus võiks eriarstiabi jagada kaheks. Väike osa harvikhaiguste ravist või väga kallistest ravijuhtudest peaks toimuma ühes kohas - Tallinnas või Tartus, mõnel juhul ka väljaspool Eestit. Enamus erialasid tuleks aga dubleerida mitmes kliinikus – nii oleks tagatud eluterve konkurentsi säilimine ja patsientide õiguste parem kaitse. Tervishoiu korraldamisel tuleks mõtlemist alustada just patsientide huvidest lähtuvalt ja kus vähegi võimalik, täiendada maksimaalselt tänast süsteemi erasektori kaasamisega, mis tekitaks reaalset konkurentsi. Kui kaotada konkurents süsteemist ära ja arvata, et nii on kõik hästi, siis ollakse eksiteel - betoonipõhine lähenemine võimendub veelgi ja süsteem muutub patsiendivaenulikumaks.