Moodne meditsiin pikendab küll elu vähiga ja osa saab täiesti terveks, kuid see haigus jätab endast maha kustumatud jäljed, kirjutab Kadri Tammepuu.
Vanasti tähendas kasvajadiagnoos surmaotsust, viimasel ajal haigestub Eestis vähki üle kahe korra rohkem inimesi, kui sellesse sureb. Igal aastal lisandub tuhandeid olemasolevatele juurde.
Moodne meditsiin pikendab küll elu vähiga ja osa saab täiesti terveks, kuid haigus jätab endast maha kustumatud jäljed. Nii tuleb vähki täis soole eemaldamise järel koguda edaspidi väljaheited kõhul asuvasse kotikesse. Eesnäärmelõikus võib kaasa tuua põiepidamatuse, kasvaja kaelal aga kõne- või neelamishäired.
Rahvusvaheline kogemus näitab, et 70 protsenti patsientidest kogeb pärast vähiravi lõppu füüsilisi, emotsionaalseid ja praktilise elu muresid. Eestis peavad need inimesed ise mustast august välja ronima, sest psühholoogiline ja muu tugi on kesine. Aastaid kestnud ravi võõrutab sõpradest, jätab ilma töökohast, mis paiskab viletsusse või lõhub pere. Kaugeltki mitte kõik vähihaiged pole pensionärid ja ühel päeval lõpeb haigusleht, mis sunnib tööle naasma.
Loe pikemalt Postimehest.