Kui siiani uuris inimene apteegis välja pandud käsimüügiravimite hindu ja soovi korral küsis apteekrilt odavamat analoogi, siis nüüd on apteekril kohustus ise odavaimast võimalusest juttu teha.
Käsimüügiravimite soetamisel tuleb arvestada, et nõustamine võib apteegis muutuda pikemaks ja nii ka järjekordade edasi liikumine, kuna apteeker peab alati tutvustama ka odavaimat analoogi, mis paljudel juhtudel võib tekitada omakorda lisaküsimusi.
Näiteks kui ravimil on erineva suurusega pakendid, kas siis lugeda odavamaks pakk, milles on vähem tablette ja pakendi hind seeläbi odavam või suur pakend, milles ühe tableti hind tuleb soodsam. Viimane sobib vaid juhul, kui inimene kasutab ravimit pikema aja jooksul.
Või kui riiulil seisavad lähestikku sama toimega ravimid ja toidulisandid, siis viimased hinnavõrdlusesse ei kuulu.
Selliste detailide läbi arutamine koos apteekriga hakkabki rohkem aega võtma.
Kuna apteeker ei tea, kes seda infot vajab või kes mitte, siis on seadusandja otsustanud, et sellest tuleb rääkida kõikide ostjatega, va kui inimene on juba ise kõige odavama ravimi välja valinud.
Uuendus võib tegusatele ja ratsionaalsetele inimestele esmapilgul kummaline tunduda, kuna toidupoes ei seisa ju teenindajat, kes kallima piimapaki korvi asetanuga hakkab juttu tegema kõige odavamast võimalusest. Kuid meil tasuks korraks mõelda eakatele, madalapalgalistele ja nägemis- või muude otsustamist raskendavate puuetega inimestele, keda on apteegikundede hulgas tavapärasest enam ning keda uus võimalus aitab. Nii et varugem uue praktika juurutamiseks pikka meelt ja teadkem, et alati on võimalik keelduda odavamast ravimist, kui inimesel endal mõni kindel ravimisoov olemas.
Seni kehtis odavama analoogi pakkumise nõue vaid toimeainepõhise retseptiravimi ostul.
