Raviplaastrite suurem kasutuselevõtt toimub tasapisi, kuid kindlalt. Nähes välja kui haavaplaastrid, sisaldavad nad raviainet, mis suudab liikuda läbi naha. “Viimase 10 aasta jooksul on areng olnud märgatav. Turul on juba kümneid erinevaid plaastreid ja maailmas on vajadus nende järele kümneid miljardeid eurosid väärt,” rääkis Helsingi ja Ida-Soome ülikoolide biofarmakoloogia professor Arto Urtti.
Soomes kasutatakse meilgi tuntud nikotiini- hormooni- ja valuplaastreid, lisaks ka plaastreid Alzheimeri ning Parkinsoni tõbede ja inkontinentsi raviks, samuti angiini ja merehaiguse iivelduse ennetamiseks mõeldud plaastreid.
Tulekul on uued vormid
Ameerika Ühendriikides on raviplaastrite valik märksa laiem. USA toidu- ja ravimiamet FDA kiitis eelmisel aastal heaks plaastrid laste hüperaktiivsuse- ja tähelepanuhäirete ning masenduse raviks. “Raviplaastritesse sobivad kõik toimeained, mille annus jääb alla 10 milligrammi ööpäevas ja mis koosnevad väikesest rasvlahustuvatest molekulidest,” rääkis Urtti.
Turule on tulemas juba ka sellised plaastrid, mis toimivad läbi väikese elektriimpulsi või ultraheli abil. USAs on näiteks migreeniplaaster, kus toimeainet sumatriptaani viiakse kehasse elektriimpulsi abil, tõsi küll, ravim on tekitanud nahareaktsioone, seega tuleb toodet edasi täiustada.
Plaastrid insuliini manustamiseks
Tõsiselt arendatakse ka suurte molekulidega proteiinide elektrilist manustamist läbi naha. Veel ei ole õnnestunud neid raviplaastritena kasutusele võtta, kuid tulevikus loodetakse bioloogiliste ravimite süstimist selle kaudu vältida.
Üks põnevamaid ja oodatumaid arendamisjärgus targa raviplaastri uuringuid on seotud diabeediraviga. Sellised plaastrid peaksid määrama vere glükoosisisaldust ja manustama vastavalt vajadusele mikronõelte abil ise vajaliku koguse insuliini.
Siiani on probleemiks olnud see, et katsete tulemusi hiirtel ei saa üheselt üle kanda inimestele, kuna hiire nahk on inimese nahast läbilaskvam. Diabeediplaastri leiutamise suurim väljakutse ongi see, et plaaster suudaks annustada insuliini parajas koguses ja ülimalt täpselt. “Naha läbitavus on igal inimesel pisut erinev ja ka eri kehaosade osas on erinevused,” selgitas Urtti. Tehnoloogiliselt on diabeediplaastri tegemine väga keeruline, kuid põhimõtteliselt võimalik.
Ka vaktsiin võib olla plaastrisMikronõelatehnikat on palju uuritud seoses vaktsiinidega. Juulis Lanceti ajakirjas ilmunud ameeriklaste uuringust selgus, et gripivaktsiini plaaster osutus gripi puhul sama tõhusaks kui süstitav vaktsiin.
Umbes nelja sentimeetrises plaastriribas on mitukümmend imepisikest mikromeetri pikkust nõelakest. Nõelad läbivad naha välimise kihi, mis muidu takistaks ravimi imendumist. Plaastrid on patsiendi jaoks mugavad ja hoiavad veres paremini ühtlast toimeaine kogust. Neist võiks abi olla ka arengumaades, kus hügieeniolud pole kõige paremad.
Raviplaastrite kasutamine suureneb seoses rahvastiku vananemisega ja on hea võimalus neile, kellel on probleeme ravimite neelamise või süstimisega. Lisaks tagatakse plaastriga pikaajaline ravimi ühtlane tase. Plaastrit tuleb vahetada vaid kord nädalas selle asemel, et mitu korda päevas tablette neelata.
Siiski ei ole ravimitööstused veel massiliselt plaastreid tootmisse võtnud, aga potentsiaal on suur. Loodetavasti nende arendamine jätkub ja kui turvalised ravimid lõpuks valmivad, siis jääb ka nende hind taskukohanseks.