''Ühendkuningriigis on varasematel aastatel tehtud rahvatervisesse märkimisväärseid investeeringuid. Tundub, et see aitab eriti vanemaid mehi, dementsuse eest kaitsta. Nii on äärmiselt oluline, et tervishoiupoliitika kujundamisel võetakse arvesse ka potentsiaalset pikaajalist kasu,'' leidis Cambridge'i ülikooli rahvatervise instituudi direktor Carol Brayne.
Suurbritannias registreeriti aastatel 1990-2011 aastas ligikaudu 210 000 uut dementsusjuhtu, kuigi eelnevatel aastatel kogutud andmete põhjalt tehtud ennustuste põhjal võis oodata, et see küündib 250 000ni.
Nii on dementsuse esinemissagedus langenud ligikaudu viiendiku võrra. Kui 1990. aastate alguses diagnoositi iga tuhande inimese kohta igal aastal dementsus 20,1-l, siis aastatel 2008—2013 tehti seda keskmiselt vaid 17,7l.
Sellest lõviosa saab kanda vanemaealiste meeste arvele. Näiteks 65--69aastaste meeste seas on juhtumite arv kahanenud rohkem kui poole võrra. ''Kui teaksime täpselt, mis selle taga on, saaksime vähendada (selle) esinemissagedust ka naiste hulgas. Ilmselged muutused seonduvad südame ja veresoonkonna tervisega... suitsetamisest loobumise ning vererõhu ja kolesterooli mõõtmisega,'' märkis uurimusega mitteseotud Londoni ülikooli kolledži neuroteaduse professor John Hardy.
Dementsusega seonduvate kulude vähendamisel näib lisaks haiguse varasemasele diagnoosimisele ja haiguse kulu aeglustamisele olevat olulisel kohal ka riskide maandamine ja teavitustegevus. Näiteks seostub dementsus tihedalt ülekaalulisuse ja diabeediga. Paljudes riikides on aga mõlema esinemissagedus tõusuteel.
Brayne hoiatas lisaks, et Ühendkuningriigis ja varem ka Ameerika Ühendriikides nähtud mustreid ei saa universaalselt teistele riikidele üle kanda. ''Kuigi Euroopas on tehtud märkimisväärseid investeeringuid, võib mitmel pool mujal näha endiselt ebavõrdust ligipääsus nii haridusele kui ka tervishoiule. Täiendavaks riskiteguriks on alatoitumus lapseeas. Seni, kuni selles vallas erilist progressi näha pole, on dementsusel maailmale oluline mõju,'' nentis professor.