Menüü

Õiguskantsler: Hooldekodu ei tohiks olla lõppjaam, kuhu eakas eest ära pannakse

Foto: Peep Ainsoo
Perearstide ning erakorralise meditsiini arstide ühiskonverentsil tõdeti, et väga oluline on muuta õe- ja arstiabi kõikides hooldekodudes kättesaadavaks. Nõuete kehtestamine aitaks ühtlasemat kvaliteeti saavutada.
Tallinnas toimunud konverentsi arutelul küsiti, kas riigil on kavas kehtestada konkreetsed nõuded hooldekodudes õendusteenuse osutamiseks.

“Kui teeme nõude, et hooldekodudes peab õde olema, tekib kohe küsimus, kust see õde tuleb?“ arutles sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Maris Jesse. Ta märkis, et Eestis ei ole piisavalt arste ega õdesid. „Hooldekodud peaksid esmalt ise ära kirjeldama, kuidas hooldatavate tervise eest hoolitsemine käib,“ rääkis Jesse.

Patsientide liidu juhatuse liige Kadri Tammepuu leidis, et hooldekodudele peavad olema tervishoiuteenuste osutamiseks konkreetsed nõuded. Tammepuu märkis, et ei tasu jääda lootma sellele, et hooldekodude personal ise kõigi nõuete peale tuleb, sest neil lihtsalt ei ole vastavaid teadmisi. Lisatöö tegemiseks tuleb leida meedikutele ka vastav rahastus.

Nii nagu kiirabiteenus, ei saa ka hooldekodude teenus olla mugavusteenus, arvas erakorralise meditsiini arstide seltsi juhatuse esimees Ago Kõrgvee.

Regionaalhaigla ülemarst Andrus Remmelgas leidis, et sarnaselt Soomele ja Rootsile võiks koolitada hooldajaid, kes võivad näiteks määrata veresuhkrut või mõõta vererõhku. Ja vajadusel õe või arstiga suhelda digivisiidi teel – seegi võiks olla üks variant, mida hooldekodudes lisaks kasutada. 

Perearst Kaja Arbeiter tõdes, et hooldekodudest on tehtud äri. „Oleme 15 aastat kolme hooldekodu direktoriga istunud kuust-kuusse ja teinud plaane, kuidas haigeid jälgida. Mitte ükski nendest plaanidest ei toimi, mitte ükski meie ettepanekutest ei lähe läbi. Iga järgnev hooldekodu direktor teeb täpselt nii, nagu talle sobib, sest tal on oma äriplaan. See on väga kurb, aga nii see paraku on,“ kirjeldas Arbeiter.

Haarava ettekande pidas konverentsil õiguskantsler Ülle Madise, kus ta juhtis tähelepanu inimväärikusele hooldekodudes ja ealisele diskrimineerimisele meie ühiskonnas.

Mõnedes üldhooldekodudes on inimväärne elu eakatele väga hästi tagatud. Tihti on seal kohatasu kõrgem, mis võimaldab leida paremat personali, muretseda paremad voodid ja kõik vajalikud abivahendid. Lisaks on ka selliseid hooldekodusid, kus raha võib-olla ei olegi nii palju, aga tööle on sattunud väga teadlik ja pühendunud personal.

Selleks, et kõikides hooldekodudes oleksid väärikad elutingimused, tuleb leida lisaraha nii kohalikul omavalitsusel kui ka riigil. Samuti on vaja rohkem pöörata tähelepanu sellele, mida saab teha siis, kui inimene on veel oma kodus. Kohalik omavalitsus peab õigusaktides ettenähtud teenuseid osutama, olgu see siis kodus abistamise teenus, vajaliku transpordi korraldamine vm.

Igaüks ise saab enda suhtumist eakatesse muuta. Ka riigiametnikel on siin oma roll. Kas või see, et koguda statistikat selle kohta, kuidas üle 75-aastased inimesed saavad kasutada internetti või kuidas nad pääsevad tööturule. Just siin saab riik näidata, et ka eakas inimene on väärikas kaaskodanik, kes tahab ja kel on võimalus ühiskonnaelus osaleda.