Mõned mõtted Madis Veskimägilt:Patsiendist on saanud ühik, kellele osutatakse teenust. Paradoks on see, et eriarst elab siis hästi, kui ta teeb hästi palju, st tükihinna alusel. Pole oluline, kas see on sisuliselt erialane tegevus või saaks seda tööd teha perearst või õde. Tulemuseks ongi praegune olukord, kus 2/3 eriarsti vastuvõtul toimuvast saaks korraldada odavamalt. Sageli toimub süsteemis uuringute dubleerimine ja raviasutuste töö topeltmaksmine.
Eriarstiabi ja haiglatöö rahastamine peab olema eelarveline. Hoobilt hakkab haigla ja eriarstkond valima patsiente, kes seda tõesti vajavad.
Perearstide rahastamine on pearahapõhine ja mida tervemad patsiendid, seda kasulikum. Perearstil on märksa mugavam ja raha säästvam, kui ta kirjutab saatekirja, pealegi seda ootab ka patsient ning eriarst. Äärmusena on hakatud valima nimistusse patsiente, kes oleksid nooremad ja tervemad.
Perearstide lepingus on kirjas nõue olla iga päev neli tundi vastuvõtul, ülejäänud aeg on ette nähtud paberitööks, aruandluseks, ettevõtluseks, suhtlemiseks erinevate ametkondadega. Hämmastav, et pool kallist arstiajast nähakse riiklikult ette mittemeditsiiniliseks tööks.
Perearsti kogemus ja erioskused ei määra tema palgasuurust. Pigem on nii, et mida kogenum on arst meditsiinis, seda nõrgem on ta äri ja organisatoorsetes küsimustes.
Võib arvata, et raviasutuste ärihuvid, juhatuste palgad, haigekassasüsteem, ametnike armee, põhjendamatud visiidid ja uuringud on need, kuhu kaob kolmandik meie ravikindlustuse eelarvest.
Patsient on vägagi tark ja ta oskab hinnata paljut seda, mida ametnik ei märka. Kui arst teab seda, et tema vastuvõtul viibiv patsient võib anda sisulist tagasisidet tema töö kohta, on see väga võimas motivaator heaks tööks.
Artiklit täies mahus saad lugeda
siit.
