Probleemse arsti tõttu kannatada saanud inimesel väheneb usaldus kõigi tohtrite vastu

Meenub muinasjutt „Kuninga uued rõivad“, kus õukondlased kiitsid alasti oleva kuninga vahtset rüüd seni, kuni lapsesuu ütles, mida nägi. Kohane kvaliteedisüsteem on meil puudu juba aastaid.

Kvaliteet vajab tagumikutunde ja pühendumist rohkem kui raha

Mõeldes puudulike oskustega meedikutele, siis lihtsaim oleks alustada neid palganud haiglajuhtidest. Nende võimuses on otsustada, kes neil töötavad ja kes mitte. Tööandjad on vabad nõudma kohast keeleoskust, täiendõpet või suhtlemise algkursust, pakkudes mahajääjatele järeleaitamise tunde. Muidugi leiab alati põhjuseid, miks midagi tehtud ei saa, aga võib-olla tuleks anda siis teatepulk üle võimekamatele. Meenub hiljutine intervjuu haiglajuhiga, kes küsimuse peale, kuidas neil on korraldatud arstide täiendõpe või kriitiliste riskide maandamine, vastas tüdinult, et selleks ei jagu raha. Mu enda kogemus kinnitab, et kvaliteedisüsteem vajab rohkem nutikat ja kriitilist mõtlemist, kaasamise oskust ning juhi toetust. 

Probleemid on "habemega"

Tõsi, iseendale tööandjaks olevate meedikutega on veidi keerulisem. Samas on ka neil „leivaisad". Kes maksab, tellib muusika. Pilk jääb paratamatult pidama sotsiaalministeeriumile, mis kureerib nii terviseametit kui ka osaleb haigekassa juhtorganite töös. Keeruline on uskuda ametnike üllatust umbkeelsete tohtrite olemasolu üle, kui viimased kuus aastat on püütud läbi suruda muudatust, mis seadustaks vajaliku keeleoskuseta arstide kohese iseseisva tööle asumise. Vaid arstide liidu ja patsientide kõva vastuseis on olukorda muutmas.

Aastaid on edasi lükatud lubadust luua üleriigiline patsientidele tekitatud kahjude analüüsikeskus. Mis sest, et vähemalt kaks eelnõu mustandit on praktikute kaasabil vahepeal valminud. Ministeeriumi juures tegutseva ravikvaliteedi ekspertkomisjoni näpuviibutuste peale võivad aga arstid ja kliinikute juhid soovi korral vilistada. Need pole täitmiseks kohustuslikud.

Nii langebki rahva viha terviseametile, kes on näiteks perearstide puhul nagu kits kahe heinakuhja vahel. Ühelt poolt tuleb vastutada perearstide jätkumise eest ja teiselt poolt kontrollida tohtrite tööd. Nende nahas olles keskenduksin ka ilmselt ülesande esimesele poolele, mis viiks paratamatult silma kinni pigistamiseni kvaliteedi osas. Eriti kui patuse puhul on kasutada sisuliselt kaks võimalust: kas jätta ta rahule või lüüa „pea maha" ehk võtta kohtu kaudu arstilt kutse. Isegi paadunud kurjategijate puhul on valikuid rohkem.

Aga üks tavaline inimene ei tea riigi tegematajätmistest suurt midagi ja probleemse arstiga kohtumise järel kannatada saades väheneb tema usaldus kahjuks tohtrite vastu üldiselt. Selle taastamine maksab aga palju rohkem, kui vajalike muudatuste kulud.