Vähktõbi pole naljaasi, eriti kui sellele liiga hilja vastu astuda. Alati ei viivita inimene abi otsimisega, ka perearstile on vähk võõras – keskmiselt näeb peretohter aastas kaheksat uut vähihaiget ja kaugeltki iga kasvaja ei näita end kergelt kätte. Nii võib haige pikalt eriarstide vahel ekselda, enne kui onkoloogini jõuab, aga puudusi leiab ka vähiravis.
Tihti räägitakse vähiravimitest, mis Eestis kasutusse ei jõua. Märksa vähem on juttu ebapiisavast kiiritusravist, kuigi tegu on kulutõhusa raviviisiga – esialgu tuleb selleks küll hulk raha välja käia, aga edaspidi on kulud väikesed. Näiteks maksis viimati Põhja-Eesti regionaalhaiglasse ostetud aparaat kaks miljonit eurot, kuid see töötab vähemalt kümme aastat ja aitab tuhandeid haigeid. Kasvaja ründamine kiirgusega sobib umbes pooltele vähihaigetest, kellest kümnendik vajab korduvat ravi.