Minister ei ole ise ka aru saanud, mida ta lubas. Meditsiinis on operatsioon suur lahtine lõikus, mis eeldab opituba ja intensiivravipalatit. Nii Tartus kui ka Tallinnas tehakse selliseid operatsioone igal aastal ligi 400. Enne masu pääses Tartus sellisele opile vähem kui kuu ajaga. Viimastel aastatel on ootejärjekord veninud enam kui kahe kuu pikkuseks.
Mis osas minister valetas?10 miljonit lubati neuroloogia ja kardioloogia ravimahtude suurendamiseks. Väga tore. Aga sellest võeti ära 3,6 miljonit hambaravi ning bioloogilise ravi katteks. Juba jäi vähemaks.
Meie südamekliiniku kardioloogia eelarve kasvas tõesti tänavu mullusega võrreldes 1,2 miljoni euro võrra. Aga südamekirurgialt võeti kuuendik ehk 800 000 eurot hoopis ära!
Kokkuvõttes sai kliinikum südamehaiguste raviks sellest 10 miljonist juurde vaid 400 000 eurot. Terveks aastaks!
Tartu südamekliinikus on sel aastal ligi 4000 statsionaarset ravijuhtu. Arvestades, et keskmine raviarve on kliinikumis 4000–5000 eurot, saame selle lisanduva rahaga ravida vähem kui kümme haiget kuus.
Seega ministri matemaatika neli korda kiirenevatest ravijärjekordadest ei päde kohe mitte kuidagi!
Mida tähendab kaks kuud südameopi ootamist?Loomulikult on südamehaigusi, mis vajavad kiiremat lahendust. Võtame need inimesed järjekorras vahele, et nad oodates ära ei sureks.
Aga meie nn ideaalriikides Skandinaavias ootejärjekordi praktiliselt polegi. Meie siin peame „mängima“.
Näiteks üks patsient sai poole tunni jooksul kolm erinevat teadet: alguses ütlesime, et operatsioon toimub täna. Veerand tunni pärast selgus, et täna ei saa, teeme homme. Lõpuks aga pidime otsustama, et seekord ei opereeri üldse.
Rahapuudusel?Raha on kriitiline küsimus. Seda peaks olema piisavalt, et mitte mõjutada kliinilisi otsuseid. Me peame töötama teatud tempos. Saaksime Tartus teha 35–40 südameoperatsiooni kuus, kaks oppi päevas. Aga me teame juba ette, et nii palju raha meil pole. Haigekassa sõlmib lepingud poole aasta kaupa, mis on sellisel väikesel erialal nagu südamekirurgia väga totter.
Aasta alguses hakkame tööle. Märtsi keskpaigaks selgub, kui palju tööd teha saab. Siis öeldakse, et pange aga täie auruga, raha on. Juuniks selgib, et oih, raha on ikkagi otsas – pidur põhja! Nii on meil juunis 35–40 opi asemel vaid 20. Tõeline tsirkus!
Tulemuseks on suured sinusoidsed võnked: kui kardioloogias saab raha otsa, siis uuritakse haigeid vähem ning meile jõuab neid kirurgiasse ka vähem. Mingil hetkel rahakraanid avanevad, uuritakse rohkem ja ka noa alla jõuab rohkem.
Pidurdada tuleb ka aasta lõpus. Siis on raha jälle otsas.
Meile öeldakse, et ise olete lollid: jagage raha ühtlasemalt. Aga meie osakonna töökorraldus on selline, et pole vahet, kas teeme 5 või 10 oppi nädalas, sama hulk arste ja õdesid peab tööl olema. Haigekassa on neist praegu teinud hooajatöölised.
Seega tuleb osata õigel ajal haigeks jääda!Jah, raskelt haigeks võite jääda jaanuaris-veebruaris või augustis-septembris – siis suure tõenäosusega saate Eestis õigel ajal ravi.
Kõige halvem on haigeks jääda mai lõpus, juuni alguses või jõulude paiku.
Inimesed surevad, sest ei saa õigel hetkel lõikusele?Jah. Eelmisel aastal suri ootejärjekorras kaks inimest ja seda on kaks inimest liiga palju!
Neli korda lühem ravijärjekord tähendaks, et opile saab kahe nädalaga.Kõige suurem probleem seisneb selles, et väikestel erialadel vaadatakse vaid üks aasta tagasi: meie selle aasta leping on paika pandud selle järgi, kui palju me 2016. aastal tööd tegime ja raha kulutasime.
Eelmisel aastal läks haigete ravi kallimaks, keskmise ravijuhu hind tõusis ja me ei saanud teha nii palju tööd, kui soovinuks. Ületööd ei soovitata teha, selle eest makstakse haiglale vähem.
Hästi – tegime siis nii palju, kui oli raha.
Aga haigekassa võtab sellest kinni: oo, kuulge, te tegite eelmisel aastal vähem tööd, vähem ravijuhte – teile me enam nii palju raha ei anna!
See on ideaalne lollikindel süsteem, millega on võimalik ühe eriala rahastus hea tahtmise korral viia täiesti nulli: kogu aeg teed vähem, sest raha ei jätku. Ja mida vähem teed, seda vähem raha saad!
Te tahate inimesi ravida, kuid ei saa?Inimesi eksitatakse ravijuhu terminiga. Öeldakse, et ravi kättesaadavus muudkui paraneb, sest haigekassa ostab ravijuhte aina juurde. Ka südamekliinik sai justkui 300 ravijuhtu juurde.
Aga ravijuht ei ole terveks ravitud inimene, vaid raviarve. Üks haige, kes käib aasta jooksul neli korda polikliinikus ning satub korra haiglasse, on kokku viis ravijuhtu.
Tegelikult rahanumbrid muudkui vähenevad ja me ei saa aidata nii paljusid inimesi, kui me tahaks ja oleks vaja. Arvestades südame-veresoonkonnahaigusi kui number üks surmapõhjust Eestis, on see väga oluline vähikäik.
Istute jõude ja kulutate sellega raha?Istume siin uues kliinikumi kardiokirurgia korpuses. Nooruslik teotahteline tiim on valmis mägesid liigutama. Aga haigekassas istub keegi ametnik ja ütleb, et me ei vaja raha. Ravijärjekord kulgeb aprilli lõppu.
Keegi ei vastuta millegi eest. Ametnikule on arv ette antud haigekassa nõukogu poolt. Ta jagab selle laiali oma suva järgi, süvenemata.
Meil on siin mitmed pärastlõunad vabad. See ei meeldi meile! See tähendab, et keegi kusagil ei saa õigel ajal ravi.
Arstidele on juba sisse programmeeritud mõtteviis, et ärme võta liigseid riske, raha niikuinii ei ole. Kelle me siis ikkagi ravimata jätame? Rahapuudus mõjutab kliinilisi otsuseid.
Mida tähendab arstile teadmine, et tahaks, aga ei saa ravida?See ongi kõige nõmedam: me oleme end siin koolitanud maailmatasemel kirurgideks, aga peame tegelema mingisuguste ametnikega. Mõne patsiendi puhul saab opiga oodata – nad võivad selle aja jooksul infarkti saada, aga tõenäoliselt ei sure, teiste patsientidega on kiire.
Aga selles valdkonnas ei tohiks üldse mängida, seda elitaarset eriala narrida mingite rahajuttudega – rahastus peaks olema tagatud. Sotsiaalministeerium käib meilt küsimas, millal hakkame Eestis südant siirdama. Sellega päästaksime maksimaalselt 4–5 inimest aastas. Aga miks me sellest üldse räägime, miks unistame tipu vallutamisest kui baaslaager on ligadi-logadi?
Kirjutate, et haigekassa on kinni kiilunud Exceli tabelisse. Ei nähta numbrite taha. Raha planeerimisel on kasutusel „alatud võtted“.Kardioloogiale on otsustatud raha juurde anda, et nad saaksid rohkem haigeid läbi uurida. Tore, kas pole? Aga mida rohkem haigeid läbi uuritakse, seda rohkem leitakse inimesi, kes vajavad südameoperatsiooni. Aga kirurgialt, nagu juba ütlesin, on raha hoopis vähemaks võetud! Käärid on läinud veel suuremaks. Eiratakse elementaarseid epidemioloogilisi tõdesid.
Kirjeldage oma kohtumist haigekassa ametnikuga.Haigekassa peaks teadma, et juba alates taasiseseisvumisest pakutakse Tartus lisaks südamekirurgiale palju ka kardioloogilisi teenuseid, näiteks klapihaiguste diagnostikat. Meil on kaasasündinud südamerikkega laste ravikeskus, kus lapsed käivad enne operatsiooni uuringutel.
Aga nüüd tuleb ametnik kohale ja lajatab oma arvud lauale: ühel haiglal 95 protsenti, teisel alla 40 protsendi. Täielik ebakõla valemisse sisse raiutud, pandud Excelisse! Ega tahetagi teada, miks arvud sellised on.
Kui asjaoludele viitasin, ütles ametnik, et see tuleb talle üllatusena. Lubas arvud üle vaadata. Aga lõppkokkuvõttes jäi kõik nii, nagu oli.
Või teine näide: eelmisel aastal oli Tartu südamekirurgias viis ülikallist ravijuhtu, kus arve küündis üle 65 000 euro. Sellistel puhkudel maksab haigekassa omavahenditest kaks kolmandikku ja haiglaga sõlmitud lepingu raames ühe kolmandiku.
Nüüd on haigekassa otsustanud, et sel aastal on meil ülikalleid ravijuhte kuus. Meilt võtab pool miljonit eurot ära ja tõstab selle oma tsentraalsete vahendite hulka. See summa on meil justkui olemas, aga kätte saame vaid teatud tingimustel.
Kust on võetud number kuus? Laest! See on absurd kuubis, mis nad seal teevad.
Ravi kättesaadavus südamehaigete jaoks Tartus tänavu väheneb?Jah. Võime tänavu pääseda ainult tänu sellele, et valime haigeid hoolikalt. Valime südamelõikustele ainult nii-öelda tervemaid haigeid, lootuses, et neil sujub ravi hästi ja me saame esitada haigekassale väiksemaid raviarveid. Tänu sellele saame kokkuvõttes mõne haige juurde võtta.
Kirjutate, et Eestis ei ole võimalik tänapäevast eriarstiabi saada ja meist tehakse tasustatult kodus istujad ja soodusravimeid saavad haiged.Haigekassa eelarves on mõned asjad, mis on kivisse raiutud: näiteks töövõimetushüvitised ja soodusravimid. Eriarstiabi saab aga kogu aeg vähendada.
Haiged surutakse polikliinikutesse või koju surema. Ükski südamekirurgiat vajav patsient ei saa polikliinikus terveks! Ta sureb lihtsalt ära, kui operatsioonile ei pääse. Seni istub kodus, võtab tablette ning on haiguslehel, saades selle eest hüvitist. Ravi, mis terveks teeks, tuleb oodata, sest raha pole.
Ütlete, et arstide streik on mõttetu – rahvas peaks streikima!Arstide hädaldamine on täiesti vale. Kui meie meedias sõna võtame või streikima hakkame, arvatakse, et tahame palka juurde. Kogu asi pööratakse meie vastu ning kaasailkujaid on palju.
Tegelikult sülitavad need ilkujad samasse kaevu, kust peavad ise varsti jooma. Kui inimene jääb haigeks, tahab ta ravi kohe, kõrgel tasemel ja tasuta. Head inimesed, see on teie enda raha, mida haigekassa praegu oma suva järgi laiali jagab. See ei ole arstide raha, vaid on kogutud teie endi raviks. Teie peate tulema tänavatele kokkulepitud ravi või teenuseid nõudma – aga kus te olete?
Arstid ei taha praegu mitte palka juurde, vaid põhimõttelisi muudatusi, mis tooks tervishoidu lisaraha.
Praegu kulutab riik tervishoiule alla viie protsendi SKTst, millega jääme arenenud riikidele tublisti alla.Kaitsekulutuste kahe protsendiga oleme eeskujulikud, vajame samasugust ühiskondlikku kokkulepet ka meditsiini osas.
Praegust valitsust tuleb ka kiita, et nad jätsid ära sotsiaalmaksu langetamise poole protsendi võrra. Selle maksulangetuse tõttu poleks Eestis loodud ühtegi uut töökohta, aga eelarvesse oleks jäänud suur auk.
Millist reformi me vajame?Fakt on see, et töötegijaid jääb vähemaks ja haigeid vanainimesi tuleb juurde. Tervishoiule kulub 13 protsenti sotsiaalmaksust. Lihtsaim viis on seda osa suurendada.
Töötukassase oleme kogunud meeletu hulga raha. Meditsiinis tuleb samamoodi hakata koguma, pääsu pole.
Samas pakutakse meil väikese rahaga parimat tervishoidu.See käib suuresti arstide, õdede ja hooldajate arvelt. Suur osa neist töötab mitmel kohal.
Eestis ongi meditsiin üles ehitatud sellele, et üks inimene peab ära tegema kolme inimese töö. Surve välismaale tööle minekuks on suur, seal saab kordades rohkem palka ühel kohal töötamise eest. Südamekirurg võib Soomes teenida kaks-kolm korda rohkem. Aga anestesioloog või radioloog isegi kuni kümme korda rohkem.
Kes siia on jäänud, töötavad mitme eest. Ja neil on veel vaid töörõõm: teadmine, et saame inimesi terveks teha. Kirurg on õnnelik, kui saab opitoas opereerida. Nüüd tahetakse seegi ära võtta!
Miks te pole Soome läinud?Mul on patriootlikud tunded. Otsustasin algusest peale, et tahan olla Eestis ja teha asju Eesti jaoks. Osa oma väljaõppest ja teadustöö tegin Rootsis.
Äkki on paratamatu, et haiged hakkavad ise oma ravi eest maksma?Nende haiguste puhul, kus ravi säilitab töövõime, peaks rahastus olema tagatud. Õigeaegselt südamehaigusest terveks ravitud inimene võib elada kümneid aastaid.
Kokku saab hoida asjadelt, mis ei tee inimest otseselt töövõimetuks ega tapa.
Näiteks soovahetusopid?Need kindlasti. Ka iga ninavaheseina või veenilaiendit ei peaks haigekassa raha eest korrigeerima. Haigekassa teab täpselt, millele raha kulub, millesse inimesed surevad või mis vähendab vaid elukvaliteeti.
Südamelõikust keegi endale ise osta ei jaksa, keskmine raviarve opil käinud inimese kohta küündib üle 10 000 euro.
Kas peaks riik ravima ainult neid, kel võimalus terveks saada ja makse maksta?Riigi seisukohalt on muidugi mõttekas ravida töövõimelisi inimesi. Aga üle 80aastasi on meie süsteemis palju. Nemadki ootavad ja eeldavad, et saaks parima ravi. Südamekirurgia algusaastatel oli kunstlik vereringe üle 65aastaste patsientide puhul vastunäidustatud, aga valdkond on arenenud ja täna ravime inimesi vanuses nullist üheksakümneni.
Mis meid 10 aasta pärast ees ootab?Väga hapuks läheb. Südamehaiguste ravi on praegu kogu maailmas suurte tehnoloogiliste muutuste teel. Tulevad patsientidele mugavamad ja väiksemate riskidega meetodid. Selle asemel, et teha suur sisselõige, paigaldatakse klapiproteese. Me oleme juba täna tehnoloogiliselt mitu sammu maas.
Südamehaigustesse suremus on Eestis jätkuvalt suur. Surevad vanad, surevad ka noored mehed. Eesti ühiskond igal juhul kaotab.
Kui nimetaks haigekassa tervisekassaks ning hakkaks jõulisemalt ennetusega tegelema?See oleks mõistlik mõte. Arterite lupjumine on pärilikkusega seotud haigus, mida omakorda mõjutavad keskkonnategurid: söömine, kahjulike ainete tarbimine, läbipõetud viirushaigused jm. 1980ndatel pakuti Soomes Karjala projekti raames inimestele söögi kõrvale tasuta rohelist salatit, et ennetada südamehaigusi. See oli ülimalt efektiivne! Ka Eestis võiks tasuta salatit või puuvilju jagada, alustades koolisööklatest. Nõukogude aeg lõppes 26 aastat tagasi, aga inimestele ikka meeldib praekartul.
Umbusaldate oma leivaisa – haigekassat.Minu tööandja on Tartu Ülikooli Kliinikum ja neile pole mul ühtki etteheidet. Mul on küll kahju, et kliinikum ei saa haigekassaga võrdse partnerina läbi rääkida ja et haigekassa jõupositsioonilt lihtsalt vilistab meie argumentidele: rääkige, mida tahate, meie püha Excel näitab niimoodi.
Eesti tervishoiusüsteem vajaks ühte peremeest. Tervise- ja tööminister võiks asju terviklikumalt hallata, tema on ju ka haigekassa nõukogu esimees.
Aga ta ei saa isegi asjadest aru.