Tihti soovitatakse vahepalaks süüa magusaid küpsetisi ja suhkrurikkaid puuvilju, kuid need peaksid olema diabeetiku toidulaualt välistatud. Samuti on liiga süsivesikurohked haiglate diabeedimenüüd. Mitmed diabeetikud on kurtnud, et lasevad endale kodust süüa tuua, sest haigla süsivesikurohke menüüga on üliraske oma veresuhkrut kontrolli all hoida.
Eeltoodu valguses on isegi positiivne, et äsja valminud 2. tüübi diabeedi ravijuhendist on toitumise osa välja jäetud, põhjendades seda kompetentsi puudumisega. Eelmises, 2008. aastal valminud ravijuhendis, olid need veel sees soovitades diabeetikul süüa riiklike toitumissoovituste järgi isegi kuni 60 protsenti päevasest toiduenergiast süsivesikutest, mida järgides patsiendi ravimivajadus ajapikku paratamatult suureneb.
Eestis hoiatatakse diabeetikuid rasvase toidu söömise eest, ometi ei ole see soovitus toonud loodetud tervisekasu. Mitmed viimase kümne aasta jooksul tehtud teadusuuringud näitavad, et vähendatud süsivesikutesisaldusega menüü tagab diabeetikule parema glükeemilise kontrolli, parandab triglütseriidide, insuliini ja HDL-kolesterooli taset.
Teisalt tuleb vähendatud süsivesikutega menüü puhul silmas pidada, et ei tekiks olukorda, kus veres ketokehad tekkima hakkaksid. See juhtub, kui süsivesikuid jääb menüüs alla 20 grammi.
Keskmisele eestlasele, kes on harjunud igapäevaselt sööma leiba ja kartulit, võib selline lähenemine esmapilgul tunduda väga võõras, et enam midagi süüa ei saagi. Saab küll, ja kuidas veel! Menüüsse jäävad köögiviljad, peamiselt maapealsed köögiviljad oma väiksema süsivesikusisalduse tõttu, muna, kala, tailiha, rasvased piimatooted, pähklid, seemned ja marjad.
Järgima peaks põhimõtet, et suhkur menüüsse ei kuulu (ka mesi on suhkur) ning kartul, riis, makaronid ning teraviljad on enamuses asendatud köögiviljadega. Selline toidulaud on äärmiselt rikas vitamiinide ja mineraalainete poolest. Mitmetel 2. tüübi diabeetikutel, kes on alandanud oma kehakaalu vähendatud süsivesikutega ja rasvarikka menüüga, on ravimiannuseid vähendatud või on nad läinud süstimiselt üle tabletiravile.
Ülle Raaveli nõustatavate hulgas on hea näide ühest 1. tüübi diabeetikust, noorest naisest, kes sai diagnoosi alles paar aastat tagasi. Tavatoidul olles süstis ta iga vahepala ja toidukorraga, olenevalt toidust, lühitoimelist insuliini 5 – 16 ühikut, kusjuures alati sellest ei piisanud. Lisaks süstis ta ööseks pikatoimelist insuliini 17 ühikut. Päevas tegi ta minimaalselt 5 süsti. Nüüd, kus ta toitub vähendatud süsivesikutega menüü järgi, on ta ravimivajadus kõigest 3 ühikut pikatoimelist insuliini, mida süstib õhtul enne magamaminekut. Üks süst päevas.
Ei ole vaja isegi arvutama hakata, mõistmaks et selle patsiendi insuliinivajadus on kordades vähenenud. Ja siit saab edasi mõelda, kui suur kokkuhoid nii patsientide kui riigi rahakoti jaoks tekiks osapoolte harimisest nii, et uuemat teaduspõhist toitumisõpetust jagataks kõigis raviasutustes.