Mida arvata 31-aastase eestlase surmast ajuarterite ummistuse tagajärjel, kui pole ei tõendeid selle kohta, et tegu oli vaktsiini toimega, ega ka alust välistada põhjuslikku seost mõne terviserikke ja vaktsiini vahel? Teadmatus sunnib teadlast asja edasi uurima. Võib-olla selgub vastus tulevikus hoopis geenidest, mis näitavad, milliste ravimite suhtes on kellelgi suurem risk.
Varem kulus ravimite loomisele 5–10 aastat, kuid maailma lukku keeranud pandeemia sundis vaktsiini täiskasvanutel kasutusele võtma juba siis, kui osa katsetustest oli veel pooleli. Praegu alles uuritakse, kui kaua vaktsiini toime kestab või kas see sobib ka lastele. Vanasti pidid vastused olema arendajal enne müügiloa saamist ette näidata.
Ravimitööstus näebki edasiliikumist personaalse meditsiini poole, kus patsiendi nõrgad kohad leiab üles täppisdiagnostika ja haigustekitaja geenide järjestamine aitab pakkuda targalt sihitud ravi. Üks ravim igaühte alati ei aita ja soodusnimekirjast võib ravim välja jääda kesise keskmise tulemuse tõttu, isegi kui ta üksikutel inimestel väga hästi toimib. Ravimi hüvitamiseks peab uuringutes enne tõendama, et see saavutab konkurendiga võrreldes parema ravitulemuse suurema patsientide grupi peal.
Loe edasi Postimehest.