Tööandjatel kipub kaduma usk, et riiklik meditsiinisüsteem nende töötajaid piisavalt kiiresti ja paindlikult tööle tagasi aitab, kirjutab Kadri Tammepuu.
Nüüd kui maailm hakkab taas tasapisi avanema, seisavad ettevõtjad silmitsi küsimusega, milline peaks välja nägema Covidi-järgne töökoht. Kiired kohanejad on vahepeal jõudnud üles öelda kas kõik või suure osa kontoripindadest ja investeerinud kodus töötamisse, konservatiivse suuna pooldajad loevad aga päevi, et töötajad taas kokku tuua. Kriis on kestnud juba nii pikalt, et kumbki lahendus ei pruugi enam kõigile sobida.
Lõdvemad töösuhted lisavad tööle küll paindlikkust, aga vähendavad ka sotsiaalseid garantiisid. Kellegi kõrvalpilk enam ei jälgi, kui kauaks end liikumatult arvuti taha tööle unustatakse. Ühel hetkel võib niimoodi avastadagi rühi- või nägemishäired, aga ka randme kanguse arvutihiire kasutamisest, halvemal juhul isolatsioonis sündinud läbipõlemise. Tööandja juurde ametisse jäädes pakutakse kaugtööl ilmselt teatud aja järel müksamisi, et aeg on sirutus- ja suhtlemispausiks, sest vastasel juhul ähvardavad kasvada leivaisa töötervishoiu kulud.