Menüü

Surm voodis või vulkaanipurskes

Tingel-tangel ega elu pikendamine pole paljudele hooldekodupatsientidele enam tähtis. Pigem ootavad seda nende lähedased, kirjutab toimetaja Kadri Tammepuu. 
Tihti arvatakse, et vaid Eestit iseloomustavad hirmutavad hooldekodud, kus ei taheta elu lõppu veeta. Tegelikult mõtlevad samamoodi ka paljud uhkemates tingimustes elavad saatusekaaslased teistes riikides. Igaühele kollektiivne eluviis ei sobi ja kodus eelistatakse elada võimalikult kaua.

Hollandis asutati 13 aastat tagasi hooldusasutus Buurtzorg, eesti keeles Naabriabi, mille kasutajate rahulolu on kõrgeim meditsiiniasutuste seas. Igas naabruskonnas luuakse koduõe juhtimisel koos kohalikega iseseisev meeskond, mis pakub abivajajatele vajalikke teenuseid. Katusorganisatsioon abistab tehnoloogia ja väljaõppega ning vahendab meeskondade vahel kogemusi. 

Tänaseks on Buurtzorg laienenud 25 riiki. Kuigi nende töötund maksab konkurentidest rohkem, jõutakse samaväärse tulemuseni väiksema arvu tundidega. Lisaks väheneb bürokraatia. 

Loe pikemalt Postimehest.