Eesti tervishoiusüsteem meenutab kiiresti vananevat autot, mis kunagi oli moodne ja ajakohane, kuid mille ülalpidamise kulud on hakanud aasta-aastalt üha kiiremini kasvama. Uue auto soetamine tähendaks eeltööd ja korraks suuremat väljaminekut, aga seda ei raatsi ega viitsi omanik teha, kirjutab Postimehe arvamusloos Kadri Tammepuu.
Viimastel nädalatel on samamoodi mõjunud tants haigekassa esimese poolaasta eelarvest 14,5 miljonit suurema kahjumi ümber. Taas peidetakse pead liiva alla, selle asemel et asuda ellu viima ekspertide kümne aasta taha ulatuvaid soovitusi muuta süsteemi juurteni ja leida lisarahastamise allikaid.
Suuresti alaplaneeritud oli tänavuses eelarves ravimite hüvitamine. Tänavu kulutati esimese kuue kuuga eelarvest 60 protsenti, mullu oli sama näitaja 10 protsendi võrra väiksem. Osaliselt oli see teadmatus, kui palju meil on tegelikult C-hepatiidi kandjaid. Samas on positiivne, et C-hepatiiti nakatunud hakkasid lõpuks saama hästi talutavat ja efektiivset ravi, mis praegu küll tõstab veidi ravimihüvitisi, kuid vähendab tulevikus oluliselt eriarstiabi kulusid ja enneaegseid surmi.
Samuti pole võimalik öelda, kui pikad on ravijärjekorrad eriarstiabis. Haigekassa 2015. aastal tellitud Emori uuringust «Eesti elanike hinnangud tervisele ja arstiabile» selgus, et kolmandik patsientidest ei saanud ennast registreerida kohe pärast saatekirja saamist eriarsti vastuvõtule ja registreerunutest pidi iga kolmas ootama eriarsti vastuvõttu kauem kui maksimumina kokku lepitud kuus nädalat. Selle kohta puudub info hoopiski, millal neil lõpuks õnnestus number eriarsti juurde saada.
Kuuldavasti on paljude eriarstinumbritega samamoodi nagu Linnateatri piletitega: neid paisatakse käibesse kindlal kuupäeval ja kellaajal ning neid jagub ainult kiirematele või tutvuste kaudu. Nii võib ühel päeval valmiv riiklik digiregistratuur, kus kõik saatekirjad on süsteemis näha, samuti kaasa tuua «tormi veeklaasis».
Eriarstiabis oli nii 2015 kui ka 2016 esimese poolaastaga eelarvest ära kulutatud 52 ning töövõimetushüvitiste puhul 62 protsenti. Kuna suvekuudel on kevadtalvega võrreldes haigestumisi vähe ja arstid puhkusel, siis ongi tavaliselt kulu aasta teises pooles väiksem. Nii et eelarve arvulise poolega ei ole võib-olla suurt lugu, küll aga ei kata need arvud juba ammu patsientide tegelikke vajadusi.
Krooniliselt alarahastatud süsteemi kohta annavad tunnistust EMO ülekoormus, vähiravifondist hiljuti raha otsasaamine kui ka viimasel ajal langema hakanud tervena elatud aastate näitaja nii meeste kui ka naiste hulgas. Paljud inimesed maksavad end tervishoiuteenuseid ja ravimeid ostes vaesusesse või lükkavad vajalikku ravi edasi.
Tervishoid vajab sisulisi muudatusi ja süsteem täiendavat rahastamist. Korraga tuleks teha mõlemat: leida juurde täiendavat raha ja muuta ära need kohad, kus meedikud tegelevad praegu ülesannetega, mida võiks teha odavam tööjõud või IT-lahendus. Lähtudes patsiendi ravis juhtumi terviklikust käsitlusest, saab vältida tarbetuid analüüse ja uuringuid.
Kulusid aitaks ohjeldada ka patsientide sisuline kaasamine oma raviotsuste tegemisse, mis tõstaks ravi järgijate osakaalu. Luues patsientidele mugavad vahendid ja motivaatorid, kasvaks inimeste huvitatus olla ja püsida tervem. Kuid seejuures tuleb aru anda, et üldise heaolu kasvu ning vananeva rahvastikuga tõusevad kulud kiiremini, kui õnnestub kokkuhoiukohti ellu viia.
Üks haigekassa nõukogu liige tunnistas mõni päev tagasi, et sageli teeb nõukogu otsuseid, millest ta ei saa aru. Erasektoris ei püsiks ebakompetentne järelevalveorgan kuigi kaua, kuid avalikus sektoris tundub olevat teisiti – mõisa köis, las lohiseb. Nii mõjubki haigekassa nõukogu otsus eeloleva nelja aastaga endistel aegadel kogutud jaotamata tulemi ärakasutamise kohta mageda plaanina. Ja kui rasked ajad päriselt kätte jõuavad, on varud juba otsas.