Innovatsioon tõstab hindu ja rahvastiku vananemine kergitab kulusid veelgi. Hiljutisest Rootsi teadlaste ülevaatlikust uuringust selgus, et vähktõvega inimeste arv kasvas Euroopas aastatel 1995-2012 30% võrra, meil samal ajal 57%. Kui küsida, kas vähiravi käib ajaga kaasas, tuleb tunnistada, et probleem on märksa laiem.
Rootsi teadlaste uuringus võrreldi ka vähiravile tehtavaid kulutusi, mis Eestis moodustavad 6% tervishoiu kogukuludest. Selle näitajaga oleme Euroopa keskmisel tasemel. Näiteks Soomes on see 4,4%, UKs 5%, Sloveenias 6,7% ja Rootsis 6,8%.
2016. aastal kulus haigekassal 196 miljonilisest ravimiostust iga viies euro vähiravimitele. Riigi kaudu sai sel moel taskukohast ravi ligi 50 000 inimest aastas, kuid kahjuks mitte kõik. Neile, keda Haigekassa poolt hüvitatavad ravimid ei aidanud, jäi tihti viimaseks õlekõrreks eraannetuste toel tegutsev Hille Tänavsuu Vähiravifond. Nelja aasta jooksul on see rahastanud 200 vähihaiget, kellest 60-70 protsendile polnud ka sellest abi. Kuid umbes 60 inimese jaoks on fond elu pikendanud ja 5-6 inimest on lootustandvalt kaua vähirakkudeta elanud.
Kuna kulude struktuur on meil teiste riikidega võrreldav, siis näitab ka vähipatsientide saamata jäänud ravi haigekassa liiga väikest kogueelarvet. Nii ei võimalda tänane tervishoiu rahastamise tase kaasaegset ravi pakkuda tihti ka teiste haiguste puhul, näiteks nagu rasked südame- või närvihaiguste põdejad.
Teiseks võiks keskenduda sellele, kuidas sama raha eest rohkem saada. Odavamate ravimihindade nimel tuleb pidevalt ja agaralt toimetada. Arusaadavalt peab soodusravimite nimekirja saamiseks olema ravim kulutõhus ja kusagil on piir, millest alates jääb ravim ostmata. Kui tõhususe tõestamine võiks jääda spetsialistide pärusmaaks, siis hinnaläbirääkimised alluvad ärireeglitele.
Käsumajandusega ei murra
Müüja tahab alati rohkem, kui ostja on nõus pakkuma. Parima tulemuse tarbeks tuleks riigil ravimitootjatega jõulisemalt ja eesmärgistatumalt läbi rääkida ning selleks rakendada rohkem inimesi ja tõsta nende pädevust. Juurdeantav ressurss teenib end kordades tagasi. Naiivne oleks loota, et enamasti ka börsil olevat ravimitööstust õnnestuks käsu korras marginaale langetama saada. Kui patendi lõppedes sunnib konkurentide tulek tooteportfellis vähendama neid mõne vanema ravimi hinda, siis püütakse kaotatud tulu tagasi teenida uute arvelt. Aktsionär, kelleks võib osutuda ka mõni pensionifond, ootab oma investeeringutelt aga üha suuremat tulu.
Soodusravimite üle otsustava komisjoni kolimine haigekassa alla annab hea võimaluse uuendada komisjoni töökorda. Lisaks võiks panna pead kokku, kuidas ka müügiloaga, kuid soodusnimekirja mittekuuluvate ravimite puhul üksikute patsientide edukaks osutunud ravi rahastada. Hetkel seisneb ebaõiglus selles, et müügiloata ravimeid hüvitatakse haigekassa poolt erandkorras ligi 2000 patsiendile aastas. Kui aga ravim on saanud müügiloa, siis üldisele solidaarsusele ja lisakuludele viidates erandkorras hüvitamist enam ei toimu.
Pikisilmi ootaksin ka arutelu, mis saaks, kui ravimikomisjoni töölauale jõuaks järgmine potentsiaalne edulugu, nagu seda oli C-hepatiidi ravimite rahastamine ja mille abil sai aasta jooksul täiesti terveks sadu Eesti inimesi. Julge otsuse tõttu läks haigekassa eelarve korraks lõhki, kuid kõiki mõjusid arvesse võttes oli see kasulik valik. Ühekordne kulu oleks tulnud teha nagunii, kohe raha leides võitsime aga rohkem tervist, hoidsime ära inimeste kannatusi ja vähenesid teised tervishoiu kuluread, olgu siis haiglaabi või haiguslehtede kulu.
Pikemas perspektiivis võiks otsida kasu ka riikidevahelisest koostööst, kuid siin tuleks valmis olla aastate pikkusteks protsessideks. Liikuda võiks nii ravimite ühishangete kui selgemate rahastamisotsuste poole. Liitlaste valikul ja metoodika väljatöötamisel tasuks muidugi meeles pidada, et ühtsetest hindadest võidavad rohkem rikkamad riigid.
Nii jõuame ringiga tagasi, et haiguste ennetamine on kõige odavam tee, kuidas ravimikulutusi ohjata. Ennetamine võikski olla märksõna, millele algaval aastal keskenduda.