Tüvirakusiirdamist raviarsenali lõppu jättes võib kasu protseduurist olla väiksem, sest ravile allumatu puue on juba välja kujunenenud, kirjutab Kadri Tammepuu.
Suvel sai neli aastat sellest, kui kunstnik ja kunagine DJ, hulgiskleroosi põdev Margus Elts heade annetajate toel Moskvas tüvirakusiirdamisel käis. «Arst laitis toona mu mõtte maha ja nimetas seda umbluuks,» meenutab mees. «Nüüd tehakse sama ravi ka Eestis ja kulud kannab haigekassa. Mul on selle üle kuramuse hea meel.»
Paraku pole kõik siiski nii lihtne. Tüvirakusiirdamine võib näida viimase õlekõrrena, kuid alati ei pea arst seda patsiendile vajalikuks. Oma raha eest siirdamist pole aga Eestis ette nähtud, kuigi seda saaks siin teha poole odavamalt kui välismaal. Välisravi ei rahasta haigekassa juhul, kui protseduuri saab teha ka kohapeal. Nii jääb ainsaks võimaluseks sõita piiri taha ja maksta ravi eest ise.
Hulgiskleroosi puhul on tüvirakke ka varem siiratud, aga pikka aega puudusid usaldusväärsed asjakohased uuringud. «Kaks ja pool aastat tagasi avaldati lõpuks suur ülevaade, mis näitas, et siirdamine peatab teatud tüüpi patsientidel edukalt haiguse edasise süvenemise,» räägib Kaare. Viis aastat pärast ravi oli haigus progresseerunud kümnel protsendil siiratud patsientidest ja 75 protsendil muud ravi saanutest. Kaare sõnul on Euroopa ja Ameerika siirdamiskeskuste ravijuhendites tüvirakkude siirdamine nüüd teatud juhul standardprotseduuriks tehtud.
Loe pikemalt Postimehest.