Erinevalt suhkru või rasva vaenamise perioodidest peavad normaalse söömise alused paika sajandeid ja arukad järgivad neid, kirjutab Kadri Tammepuu.
Haukasin hiljuti üle pika aja ilma lisasuhkruta küpsetatud kodust rukkileiba. Esimene amps pani võpatama – nii hapu. Mälusin edasi ja vaikselt muutus maitse magusamaks. Tabasin end mõttelt: miks nad leivale üldse suhkrut lisavad? Muidugi, harjumus ja lisaks läbematus, sest juba esimene amps peaks kohe magus maitsma, et käsi järgmisel korral poes asendustoote järele ei haaraks. Sarnane pettumus tabaks väikelast, kellele külla tulnud tädi kommi asemel leiba tooks.
Suurem inimkonna suhkruga harjutamine sai hoo sisse, kui Ameerika Ühendriikides hakati läinud sajandi keskpaigas rasvu süüdistama südamehaiguste tekkes. Tasapisi anti hoogu rasvavabade toodete kasutusele võtmiseks, kuid just toidulipiidid olid aidanud nautida söögi pehmust, aroomi ja maitset. Šokolaadisõbrad teavad täpselt seda meeldivat tunnet, mida tekitab kehatemperatuuril suus sulav kakaorasv.
Suhkru mõjust tervisele ja Venemaa põlisrahvaste toitumisharjumustest loe edasi Postimehest.
