Vaktsineerimise teema kütab viimasel ajal kirgi pea sama ägedalt kui tulumaksuseaduse muutmine. Tervishoiuvaldkond on paljutahuline süsteem, mis on loodud inimeste aitamiseks. Üles ehitatud küll kliendisuhtele, toimib ta ometi edukamalt, mida suurem on arsti ja patsiendi vaheline usaldus, kirjutab Kadri Tammepuu epl.delfi.ee portaalis.
Olles inimese „käepikenduseks" peaks patsiendiorganisatsiooni ülesanne olema seda usaldust hoida ning kasvatada. Sestap oli väga ootamatu eelmise nädala Pealtnägija avastus, kus Eesti Patsientide Esindusühingu juht Pille Ilves osutus selja taga väikese grupi vaktsiinivastaste foorumi administraatoriks. Veelgi enam, sel nädalal saatis Ilves tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile kirja, mis kubises faktide meelevaldsest tõlgendamisest ja mille alusel ta tegi ettepaneku papilloomiviiruse vastase HPV vaktsiini eemaldamiseks immuniseerimiskavast.
Sõnades justkui meditsiinisüsteemi osaline, toimetas Pille Ilves kui hunt lambanahas, lammutades süsteemi seestpoolt, jättes kõrvale kõigi teiste patsientide huvid.
Vähe on inimesi, kes elu jooksul arstide juurde ei satu. Paljude jaoks on see suhe vastupidiselt hoopis pikaajaline. Usaldamatuse või vihkamise foonil alanud koostööst tavaliselt asja ei saa ja suuremaks kaotajaks jääb nõrgem pool ehk patsient, kel on ravimise protsessis tihti kaalul tervis või isegi elu. Kui küsida õnnelikelt paaridelt, mis neid aastakümneid koos on hoidnud, siis kuuleme tihti, et see on usaldus ja andestamise oskus. Aga suhet alustades on neil armastuse näol väike stardikapital, mis aitab paremini teineteisega kohaneda. Eduka läbirääkijana tuntud Soome endine president ja Nobeli rahupreemia saanud Martti Ahtisaari meelest tuleks igasugustes suhetes püüda vähendada vihameelset retoorikat. Miks siis arvata, et arsti ja patsiendi puhul saaks see toimida teisiti.
Tõenduspõhine meditsiin
Eesti meditsiinisüsteem on üles ehitatud tõenduspõhiselt ja vaktsineerimine on üks selle osa. Nagu kõigil ravimitel, on ka vaktsiinidel oma kõrvaltoimed, millest valdav osa möödub jälgi jätmata. Kuid vaktsiinid paistavad teiste ravimite hulgast välja oma suurema tõhususega ehk nende toime on kindlam. Teisiti poleks neid kasutusele võetudki, sest vaktsiin ei ravi haigust, vaid hoiab seda ära. Nii jääb inimese jaoks käegakatsutav isiklik kasu kaitsepookimisel vahetult tunnetamata. Selle mõistmiseks on vaja rohkem taustateadmisi ja suurema pildi nägemise oskust. Näiteks ei seata ammu enam kahtluse alla ühiskonna kasusid, mida saime naistele valimisõiguse andmisest või suunatule näitamise vajalikkusest ohutul liiklemisel.
Arusaamatused ja skeptilisus on kiired tekkima, kui infot jääb puudu või pooled mõistavad selle tähendust erinevalt. Siin aitaks küsimine, kuulamine ja selgitamine, kuid selle juures vihane olek, nõudva tooni kasutamine või suure venna hoiak ei anna aruteluks parimat baasi. Patsient võiks iga kord enne vaktsineerimist hinnata olukorda - kas ollakse terve ja kas on teada asjaolusid, mille pärast protseduuri võiks edasi lükata. Kaalutletud otsuse tegemisele aitaks kaasa pakendi infolehe läbi lugemine ja tekkinud küsimustele vastuste saamine. Selleks on vaja aega ja see tuleks inimesele alati anda.
Elu on pidevas muutumises. Teadus areneb ja muutub haiguste levikusagedus, lükatakse ümber vandenõuteooriaid ja kahjuks luuakse ka uusi. Kuid on äärmiselt kahju, kui viimasega tegeleb patsiendiorganisatsioon, kes iseloomustab ennast kui muutuste käivitajat sotsiaal- ja tervishoiusüsteemis, mis aitab inimestel tunda end turvaliselt ning saavutada hingeline, vaimne ja füüsiline tasakaal. Sõnad ja teod jäävad siin küll teineteisest valgusaastate kaugusele. Samuti on sügavalt kahetsusväärne, et esindusühingu tegevus heidab varju ka neile, kes tõepoolest on info vahendamise patsiendi, arsti ja riigi vahel oma südameasjaks võtnud.