Silmamoondus tervishoiu arvelt -kas saba liputab koera?

Kadri Tammepuu, Eesti Patsientide Liidu juhatuse liige
Eesti Päevaleht, 15.12.2015.

Valitsus on lubanud 750 riigiametniku ja - teenistuja koondamisega tuleval aastal kokku hoida 13 miljonit eurot maksumaksja raha.
Eesmärk on õige ja vajalik, aga selle 13 miljoni euro saavutamise meetodid ja segased selgitused teevad murelikuks. Eriti, kuna koondamiste laine üheks märkauaks on seatud ka meie suurhaiglad: Põhja-Eesti regionaalhaigla kärbiks 80 ning Tartu ülikooli kliinikum 85 teenistuskohta. See tähendab aga võimalikku hoopi niigi alarahastatud Eesti tervishoiule, kuna koondamiste mõjud pole kaugeltki selged.

Tööseadusandlust arvestades peaksid  koondatavad olema juba oma koondmisteated kätte saanud.
Teeme alustuseks paar lihtsat arvutust. Kui 13 miljonit eurot jagada koondatavate peale ära, siis kulu nn „keskmise koondatava riigitöötaja“ peale peaks olema 1444 eurot kuus. Kui see summa kulutada 100%-liselt palkadeks, siis töötaja saaks sellest kätte 866 eurot kuus ja riigimaksudena laekuks riigikassasse 577 eurot kuus iga töötaja kohta, mis teeb kõigi koondatavate peale kokku aastas 5,19 miljonit eurot. See riigikassasse minev summa tuleks täpsuse huvides kokku hoitavast 13 miljonist eurost maha lahutada, järele jääks 7,81 miljonit eurot kokkuhoidu. Loomulikult seonduvad töötajatega ka muud kulud, mis aritmeetiliselt leitud keskmist palgasummat vähendavad, aga see mõju jääb tavaliselt töötajal mõne protsendi piiresse. Keeruline on uskuda, et näiteks haiglates abipersonali hulgas on koristajaid või kokkasid, kellele tööandja võimaldab suure bensiinilimiidiga ametiauto kasutamist või igal aastal uue arvuti soetamist. Või kui palju on koondatavate hulgas üldse töötajaid, kellele igal kuul laekub pangaarvele 800 eurot. Kui võtta aga eelduseks, et 750 töötaja koondamisega hoitakse aastaga tõepoolest kokku 13 miljonit eurot, siis see tähendaks, et iga koondatav töötaja peaks kord kuus pangaarvele saama koguni 1400 eurot.

Kahjuks pole see Eesti tervishoius esimene kord teha reformi reformi pärast.
Üks võimalus kokkuhoitavat summat suuremana näidata on „koondada“ täitmata töökohad. Selline „nipp“ aitab küll kulusid väiksemana näidata võrdluses algse eelarvega, aga ei tähenda tegelikku kokkuhoidu. Teine võimalus on öelda, et see kokkuhoid 13 miljonit eurot kujuneb pikema aja kui aasta peale. Mis tundub aga samuti avalikkuse eksitamisena.

Kolmandaks, kui asendada osad abipersonali poolt tehtavad töölõigud teenuse sisseostuga, siis igaüks mõistab, et näiteks koristamise või toitlustusteenuste sisseost jääb ka tulevikus kuluks. Lihtsalt see kulu seisab teisel kulureal. On täiesti vastutustundetu väita, et taoline lahendus on oluline osa kokkuhoiuplaanist.

Suurhaiglatele pealesurutava kärpekavaga soovitakse vähendada abipersonali kampaania korras ligi 14% ehk üle viiendiku kõigist koondatavatest riigipalgalistest. Kui lähtuda aga 13 miljoni eurosest kokkuhoiu eesmärgist, siis viimase saavutamiseks ei saa nende töökohtade asemel teenust sisse ostma hakata, vaid need töökohad peaksid lihtsalt kaduma. Kui selle tulemusel hakkaks arst taas osaliselt õe tööd tegema või õde koristama, maksaks raviteenus kokkuvõttes tänasest enam ja lõpuks jääks kaotajaks ikka patsient. Kui suur see kaotus täpselt on, seda tahaks väga teada ja näha selgitusi must-valgelt paberil.

Kahjuks pole see Eesti tervishoius esimene kord teha reformi reformi pärast, kannustajaks populistlik instinkt. Oleks aeg minevikus tehtud vigadest õppida ja lähtuda reformimise tuhinas vanast talupojatarkusest – üheksa korda mõõda, üks kord lõika.