Mõned aastad tagasi, kui sotsiaalminister oli Taavi Rõivas, käis ta välja, et seaduseid tuleb muuta selliselt, et ka tervishoiutöötaja saaks end avaliku süüdistuse puhul kaitsta avalikult. Kas Teie hinnangul peaks Eestis seaduseid muutma, et arstidel oleks võimalik end avalike süüdistuste eest ka avalikult kaitsta ja selle käigus v-o avaldada patsienti puudutavaid terviseandmeid?
Õiglane otsustamine saab aset leida vaid juhul, kui mõlemad pooled on saanud oma seisukohad esitada, sama printsiipi tuleks rakendada ka antud juhul. Tihti pöörduvad patsiendid meedia poole küll alles siis, kui nad pole piisavat abi ja mõistmist mujalt saanud. Kui patsient kogeks alati kaastundlikku suhtumist ja tema probleemi ausat menetlemist tervishoiusüsteemis, siis oleks avalikku süüdistamist kordades vähem.
Oluline muudatus, mis kindlasti aitaks patsiendi probleemi sõltumatult hinnata, oleks tervishoiutöötajate kohustusliku kutsekindlustuse süsteemi loomine, mis põhineks mittesüülisel printsiibil.
2013. aasta oktoobris jõustus ELi direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius, mille kohaselt tuleb ka Eestis luua mehhanismid, et tagada patsiendile sobivad heastamismeetmed ja hüvitis tervishoiuteenustest tuleneva kahju eest.
Kuna käesoleval aastal kavatseb Euroopa Komisjon läbi viia sisulise analüüsi direktiivi ülevõtmise kohta liikmesriikide poolt, siis isiklikult küll loodan, et protsess ei jää seekord enam toppama nagu juhtus enne viimaseid riigikogu valimisi. Uus süsteem tõstab ühelt poolt tervishoiukulutusi, kuid samas on see patsiendikesksem ja vaidlevate poolte energia ei kulu edaspidi omavahelisele võitlusele, vaid tervishoiusüsteemi parendamisele ja patsiendi paranemisprotsessile.
Kui patsient pöördub tervishoiuteenuse osutaja juures ülekohut tundnuna teie ühenduse poole, siis millised on teie tavapärased soovitused edasiseks käitumiseks?
Kõigepealt kuulame inimese tähelepanelikult ära, et mõista mida ta on juba ise ette võtnud ja millised on tema ootused probleemi lahendamiseks ning vastavalt sellele soovitame edaspidise käitumisjuhise.
Tavaliselt soovib inimene jõuda õiglase juhtumi menetluseni ja süüdlastepoolse vabandamiseni, mõnikord ka süüdlaste karistamiseni või piisava hüvitise saamiseni.
Meediasse minekut kui võimalikku probleemi lahendamise teed soovivad kasutada vähesed, sest see aitab vaid tähelepanu püüda, mitte probleemi sisuliselt lahendada.
Kas sellistes olukordades, kus patsient on saanud tervishoiutöötaja tegevuse läbi tervisekahju või on surnud, on patsientide (esindajate) võimalused ja õigused Teie hinnangul tervishoiuteenuse osutajaga võrdsed?
Kuna ravivea süülisust ja kahju tekkimist peab tõendama patsient, siis tuleb alustuseks tervishoiuteenuse osutajalt välja nõuda vajalikud ravidokumendid, mis alati polegi nii lihtne. Lisaks tuleb palgata advokaat ja varuda aega kohtutee läbi käimisele.
Nii jätavad mitmed kannatanud asja pooleli, aga rahulolematus süsteemi suhtes ja usaldamatus arstide vastu sel moel vaid süveneb. Tervishoiu valdkond vajab delikaatsemat õiguslikku lähenemist, kui tavapärane lepinguõigus.
Seetõttu läheb järjest enam riike tervishoiuteenuste puhul tavapärase tsiviilõigusliku vastutuse süsteemilt üle süsteemile, mis ei ole suunatud süüdlase leidmisele ja tema vastutusele võtmisele, vaid läbipaistvale, ühtsetel alustel toimivale ja reguleeritud mittesüülisele patsiendikahjude menetlemisele.